Minevikust pilte loon.

Do you want to go to the seaside? I'm not trying to say that everybody wants to go.
I fell in love at the seaside. He handled his charm with time and slight of hand.
But I'm just trying to love you, in any kind of way. But I find it hard to love you when you're far away...


Hellõu.

Täna siis pidin olema Treffneris sisseastumiskatsetel, aga kas ma seda ka olin, vot ei. Hommikult asusime kõik kümnekesi Tartu poole teele, kuid otsustasime, et ei viitsi oma ajusid ragistada, läksime hoopis riideid ostma. Kõlab jube magedalt, onju? Siiski oli hästi hästi lõbus päev. Totaalselt korda läinud, again.
Kui me bussiga tagasi sõitsime, (muide see oli see surmabuss, mis sõidab ringiga ja igaltpoolt läbi) tekkis mul pähe õudsalt palju mõtteid. Kuulasin parajasti muusikat, õigemini The Kooksi ja Revolverheldi - Mit Dir Chilln'it , paratamatult meenusid mulle suurel hulgal mälestusi ning sama palju ka mõtteid. Korraga ma mõistsin, et ma olen nii kohutavalt oma minevikus kinni. Tundub, nagu ma sööks mälestusi, et mul mingisugunegi elu sees püsiks. Et see viimane lootuse - ja unistuseraas minust ära ei kaoks ja et ma leiaksin kõiges mingi mõtte. Ja teate, mulle isegi meeldib see. Ma tean, see on vale. Peaksin elama praguses hetkes, mitte minevikus ega ka tulevikus. Kuid mis parata, kui mulle ei anta sellist praegust hetke, nagu ma üle kõige sooviks, siis pean tundma rõõmu minevikus tuntud rõõmust. Kas see ka nii hea on, ei oska öelda. Õigemini ma ei oska selle kõige kohta üldse midagi öelda. Üldiselt on need mõtted segadust tekitavad. Tõsiselt. Ma tahaks lõpuks endas selgusele jõuda. Tahan teada, kes ma olen ja mida ma tahan. See selleks, ma olen täna õnnelik. Või vähemalt ma arvan, et ma olen, pole kindel. Pean teile pettumust valmistama, ma tõesti ei tunne enam oma keha ja meeletega ära seda head ja rõõmu valmistavat tunnet, mida kutsutakse õnnelikkuseks. Kuid vähemalt ma arvan, et ma olen õnnelik. Hea seegi!

Täna oli Tartus mul vist mingi sugulaste kokkutulek. Nägin Veikot, keda ma peaaegu ei tundnud äragi, polnud teda tõesti kaua aega näinud. Mäkis nägin Liisit, kuigi ma just mõniaeg tagasi maal teda nägin, oli ta juba jõudnud oma soengu ära muuta. Ta kutsus mind isegi maale endaga kaasa, kuid pidin ta pakkumisest keelduma. Ja Birget nägin ka. Iseenesest täitsa tore ju.
Kuid tegelikult oli täna maru tore päev. Ilus ilm oli ning kõige tipuks olime koos kõik. Võinoh, väike osa nendest, kes ikka hetkel Eestis on. Homme tulevad lõpuks sõpsid Berliinist tagasi. Can't wait, tõesti. Pean tunnistama, et nendeta on ikka see eluke päris päris igav.

Muide, tänapäeval söövad hobused lehmi.