Taevalaotuses pikad piirid ja päike valgutab veel neid. Ei tea kui kaua ta veel viibib, tal veel valgustada teisi teid. Viimsed kaunid päiksekiired sunnivad meid vaikima, õhtuhämaruses kaunis üksteist kallistama. Lendleme naerdes ja laul on me suudel. Järele lehed veel viipavad puudel. Lendleme aina - ja lõppu ei näigi! Äkki me maa peal enam ei käigi.
Hellõu.
Avasin hommikul silmad ning koheselt pimestas mind tohutu hulk päikesekiiri. Peas käis läbi üksainus mõte: Ta tuleb! Lõpuks tuleb! Kevaaad tuleeeb! Nii hea on aknast välja vaadata ja näha, et lumi sulab, taevas särab suur ja ilus päike ning asfalt on täis sillerdavaid veeloike. Nii ilus lihtsalt! Pistsin korraks oma pea akna vahelt välja, et teada saada, mis ilm siiski õues on. Totaalne kevadilm! Nii soe ja mõnus kuidagi. Selline mahe, ei ole ei külm ega ka palav. Täpselt selline paras. Nii hea noh! Tahaksin nii väga õue minna ja tunda, kuidas tuul minu juukseid sasib ja päike nahka soojendab. Kahjuks täna ei saa, kuid homme! Homme ma teen seda, ma luban. Ma armastan seda õiget kevadilma. Ja muide, ma tunnen ennast täna nii hästi! Ilm teeb imet. Jah teeb küll.
17. märtsil, esmaspäeval on siis sisseastumistest. Praegu ma seda veel ei põe, kuid eks näis, mis saama hakkab. Rääkisin täna isale, et ta peab mind siis kell 8 üles äratama ja mulle putru tegema. Ärge küsige!:D Igatahes Anniga rääkisime, et samal õhtul lähme lammutama. Mitte, lihtsalt siis on pinged mõneks ajaks jälle möödas. Vaheaeg ju! Ma loodan, et terve kevadvaheaja vältel on sama ilus ilm kui on seda täna.
Eile ajas närvi mustaks see, kuidas õpetajad saavad ikka hullu panna. Kuid pole hullu, kõike annab parandada.
Musimusi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar