Appi! Ma vajan Sind.

My heart is obliterated.



Hellõu.
Aga eile oli äge õhtu. Jah, oli küll. Vaatamata seda, et ma passisime keskmiselt 2 tundi linnas ja surime külma kätte, oli siiski lõbus. Õhtu lõpuks jõudsime Anni & Co'ga Aedlinna. Nagu tavaliselt olid meil Anniga omad naljad ja nende peale naersime kõht kõveras. Igatahes olid seal ägedad inimesed ja üleüldse äge olemine. Super!
Polegi vist siia kirjutanud, et viimasel ajal olen hakanud Anniga aina paremini ja paremini läbi saama. Ma usaldan teda. Paljude sõprade puhul mul ei ole sellist usaldust, kuid tema vastu on. Ta on lihtsalt selline inimene. Ja tänu temale pole mul hingel enam seda rasket koormat, kuna ma sain talle asjadest rääkida. Temaga saab üleüldse kõigest rääkida. Pealekauba on meil on meie ühised naljad ja huvid. Tavaliselt me lihtsalt vaatame üksteisele otsa ja hakkame naerma. Ei peagi midagi lausuma! Telepaatia. Oeh, m
a lihtsalt armastan oma Pikatchu plikat.
Ma nägin täna öösel maailma parimat unenägu. Ma poleks iial tahtnud ärgata, tõesti. See oli nii ilus ja nii reaalne. See paneb mind siiamaani naeratama. Ma olin seal nii õnnelik. Lihtsalt ÕNNELIK! Kahju, et ma praegu selline olla ei suuda. Aaaargh. Miks sellised unenäod üldse olemas on? Kas inimeste piinamiseks, et ärgates me näeme, et miski ei ole pooltki nii hea kui unenäos ja seejärel kõik lootused purunevad? Kunag
i ma lugesin mingist ajakirjast, et me näeme selliseid unenägusid, kuna me tahame, et kõik tegelikkuses olekski nii. Pean tõdema, et ma tõesti tahan,et kõik oleks nii ja terve mu elu lõpuni. Teie kindlasti ei mõista, kuidas kõik võiks olla, kuna te ei tea selle unenäo sisu, kuid kui ma praegu seda teksti siia kirjutan, jooksevad kõik need pildid mu silme eest läbi.
Ärkamisest saati ma ei saa oma mõtteid enam sinust e
emale. Ükskõik, mis ma ka ei teeks, kõik meenutab sind. Ma igatsen sind! Tohutult...

Nukraks teeb.

Kommentaare ei ole: