You can't manufacture a miracle. The silence was pitiful that day. A love is getting too cynical, passion's just physical these days. You analyze everyone you meet but get no sign, love ain't kind. Every night you admit defeat and cry yourself blind.
Hellõu.
Kõik vist aina paremaks lähebki. Või õigemini, võiks minna veel paremaks, mõne asja võrra, siis oleks kõik perfektne. Küll kõik läheb kord oma rada ja ma leian oma täiusliku õnne. Ma tean, et leian.
Kolmapäeval oli selle kevade üks täiuslikumaid päevi üldse. Käisime Kariniga Anni juures nii-öelda kalal. Lihtsalt ei anna sõnadega ära kirjeldada, kui mõnus see oli. Ma iga päev loksuks paadiga mööda tiiki, kui päike soojendaks pehmeid põski ja pimestaks kergelt silmi ning tuul lehvitaks juukseid kümnes suunas... Ma kordaks seda kogu aeg, ausalt. Ma tõesti ei suuda seda sõnadega kirja panna, kui ilus kõik oli. Imeline tunne oli seal ringi ulpida ja ümberringi olevat loodust nautida. Kala me kahjuks ei saanud, kuid sellest ei ole midagi. Mul ei olnudki suuri eesmärke retkelt kindlasti kala saada, selle korvas kõik see muu suurepärane. Seegi kord ei möödunud ilma naeruta. Anni suutis jällegi süütult nalja visata ja meie naerda. Vapustav!
Eile käisime õhtu poole getokal, järjekordselt. Väga tore oli seal! Ausalt. Poisid mängisid päris vägevat mängu, mida oli põnev pealt jälgida. Loomulikult lisas sellele kõigele vürtsi huvitavad kommentaarid ja muud naljakad tegevused, mida sõpsud läbi viisid. Igati vahva. Pealegi signeerisime ennast Maikoga (Köllöna ja Möönköna) igaveseks getoka ajalukku. Olge kadedad, ma oleks ka, khih. Järjekordselt oli imeline ilm, mida ma lihtsalt nautisin kogu oma hinge ja kehaga, kuigi õhtu poole oli veidike jahedam. Naerutiirud hoidsid keha soojana ja mõistuse ärkvel. Ja kuigi mu mõistus oli töös, siis mõtles see ainult ühele asjale. Palun siin kohal mitte vasakul pool elavatel isikutel vasakule mõelda, aitäh! Ehk siis ma mõtlesin ainult ühele isikule ja muid mõtteid mu aju ligi ei lasknud.
Mäletate, kunagi ma rääkisin, et kui kooliajal on ilusad ja soojad ilmad, siis kõik istuvad tavaliselt väljas pinkidel, nüüd see aeg on käes. Tõeline õnnistus on sellel niigi väiksel vahetunnil päikse käes lebotada. See teebki koolipäevad nii heaks ja praegu ma naudin seda, isegi. Rõõmsaks teeb, eriti päike ja... Aga see pole oluline. Tegelikult olen ma lihtsalt õnnelik.
Hetkel olen natuke vihane, kuna mu isa suudab alati kõik ära rikkuda. Kõlab nagu totaalne pubeka jutt, right? Aga noh, tõesti. Mul tekib vangi tunne juba. Mitte kuhugi ei luba minna ja nii -.- Täna on Helena sünnipäev ja lihtsalt ei luba mind sinna. Ütleb "ei" ja punkt. Närvi ajab suht. Ja kuna grillimise teema jäi ka ära, siis passin surnuks ennast täna kodus. Igavusest. Te võite mulle kõik täna helistada ja minuga juttu rääkida. On ehk veidike lõbusam.
bye! Päikest, palju päikest.
Karin(täie tõsiduse juures): "Kus ussid on, kus sa ussid panid?!"
Anni(armsa tooni ja näoga) : "Ma tahtsin näha kas ussid oskavad ujuda..." *naer*
Ma võiksin oma seiklustest eluteel lausa raamatu kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar