Erinner mich dich zu vergessen!

I'm falling in love again, ain't nothing I can do. When I fall, it's always the same and I'm so tired
of playing this game.

Täna oli üsna tegus päev. Hommikul kell 9.15 bussiga suundusime, mina, Anni ja Doris, Tartusse. Lihtsalt asju ostma ja aega veetma. Õudsalt tore oli. Polegi vist olnud korda, kus riideid ostmas käies olen ma niivõrd õnnelik olnud. Tavaliselt olen langenud kergesse ostumasendusse, sest ma ei leia midagi, kuid seekord oli asi teistsugune. Sain endale kõik, mis vaja ja peale ka veel. Igati tore!
Peale Tartust koju jõudmist sain olla umbes tunnikese kodus ja siis läksin koolimajja vaatama Viite Viimast. Vahepeal tekkis endalgi kerge kadedus, et miks mina nii ilusasti laulda ei oska ja nii edasi. Tüüpiline värk. Kuid kõige rohkem mind võlus Tõnu esitus. Teised olid kuidagi teistsugused, neid ma lihtsalt vaatasin ja kuulasin, esitused olid loomulikult samuti head, kuid Tõnuga oli asi teine. Kas asi oli esituses, tema laulmisoskuses, laulus või lihtsalt selles, et erinevalt enamustest, oli tema mulle tuttav isik. Kuid siiski, pean tunnistama, et mina sulasin, lihtsalt sulasin. Igati tore üritus oli, mulle väga meeldis! Ainult see nii nimetatud disko seal lõpus oli väga mõttetu! Tõsiselt kohe. Polegi vist nii mõttetul peol varem käinud. Ainuke hea asi selle peo puhul oli muusika, mida seal lasti. Pealekauba oli mul tõsine põlvevalu ka, nii et erilist tantsutuju ei olnud ja tulin sealt lihtsalt varem tulema.

Vahel on lihtsalt selline tunne, et pigistaks silmad kinni ja ei vaataks enam enda ümber. Suleksin ennast oma enda heasse ja turvalisse maailma, kus ma ei peaks kohtuma ülejäänud maailma õeluse ja vastikusega. Lihtsalt tahaksin elada oma elu rahulikult ja õnnelikult. Ilma igasuguste inimesteta, kes lihtsalt suudavad tuju ära rikkuda ja enesekindlust iga hinna eest madalamale viia. Mul oleks niimoodi palju lihtsam.



Kommentaare ei ole: