Want to, but I can’t help it, I love the way it feels. It’s got me stuck between my fantasy and what is real.
Hellõu.
Täiesti lõpp, kui haavatav ma olen viimasel ajal. Iga asja peale, mis on halvasti mulle öeldud, tahab pisar silmast valla pääseda. See pole kunagi nii olnud, kuid asjad pole vist kunagi selliselt olnud ka, nii et see on täiesti mõistetav, isegi. Miski nagu näriks sees. Praegu on see mõra, mis hinge pugenud, veel väike, kuid ma kardan, et aja jooksul see muutub aina suuremaks. Tõesti, ma kardan, et ma lõpuks lihtsalt enam ei jaksa seda kõike kanda. Kardan, et muutun kunagi tänu kõigele samasuguseks nagu tema. Aga ma ei taha sellele mõelda, tänu ilusale ilmale on tuju hea, üllataval kombel, ja ma ei taha seda ära rikkuda, mitte mingil juhul ei taha. Kõik on täna olnud liiga ilus. Nagu laulusõnad ütlevad : "Miks nii raske sulle on öelda, et...öelda, et sinust ma hoolin. Kuidas su hääl, sinu hääl mind nii õnnelikuks teeb..." Sa vist ei teagi, kuidas sinu kohalolek mul jalad all värisema paneb, kui kiiresti mu süda tuksuma ja kuidas liblikad minus aina rohkem ja rohkem tiirlevad hakkavad. Pean tunnistama, et see on imeline tunne, tõesti on. Ma nii tahaks, et sina seda sama tunneksid nagu mina, kui sa minust mööda kõnnid või minuga räägid, kuid ma ei tea seda, ma ei tea mitte midagi. Ma ei mõista mitte midagi. Kas seda tähendabki armumine - pidevat segadust? Aga kõigele vaatamata, ma tunnen ennast õnnelikuna. On olemas palju väikseid asju, mille üle õnnelik olla. Ja tulebki tähele panna just neid pisikesi detaile ja nendele enda elu pühendada. Need teevadki meist need, kes me oleme - õnnelikud inimesed.
Mul oleks väikest ego-boosti vaja, et taastada see varajane enesekindlus. Ma peaksin endale kasvatama "paksu naha", et sellest kõigest siiski võitjana välja tulla. Ma tean, et ma suudan teha kõike, mida ma soovin ja seda ma ka teen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar