Well this life tried to keep us apart, you keep callin me back to your heart. Let me hear you say, aren’t you glad you found me. Wrap you all around me, never find a love like this.Hellõu.
Põhimõtteliselt ei oska ma midagi siia kirja panna. Iseenesest on kõik hästi, kohe päris hästi, kuid samas on asjad jällegi päris päris hullusti. 50:50 seis on hetkel. Helistame sõbrale? Ehk tema teab, mida ette võtta. Jah, eks see elu ole üks miljonimäng. Kui inimesel on õnne, võib ta elada oma elu elamisväärselt. Tunda sellest ainult mõnu ja rõõmu. Nendel inimestel veab, pean ütlema, et lausa meeletult veab, nad omavad hinges seda tunnet, mida kõik inimesed nii väga ihaldavad - õnne. Paljud ei pea kunagi taluma probleeme, tõenäoliselt ei teagi tähendust sõnadele mure, pisar, valu jne. Teised on jällegi need vastupidised isikud õnneseentele. Siinkohal hakkangi ma mõtlema, miks on nii palju inimesi tänavatel, neil puudub kodu, perekond, keegi ei hoolitse nende eest. Pean tunnistama, et mul hakkab alati nendest inimestest nii kahju, kuid äkki on see viga hoopis neis endis, et nendega on nii läinud. Jah, ehk ongi nende elu allamäge läinud, pole olnud kõik nii lilleline, kuid siiski, miks nad ei ole üritanud seda kõike korda saada? Miks nad ei ole püüdnud kogu hinges enda elu õigele rajale viia ning oma eluga otsast alada? Miks valitakse alati see lihtsam tee? Pigem nad löövad käega ning lähevad lihtsama vastupanu teed - elavad elu, mida tegelikult ei tohikski eluks kutsuda. Oeh, ma ei tea, miks ma hetkel selliste asjade peale mõtlema hakkasin.
Ma ei saa sinust mitte grammigi aru. Ikka veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar