Päikesevihm.


Päikesevihm; hele alastus, üllatusküllus, juuksejuurteni lõhestav lõhn, haljuse oie - metsik, neitslik koht, oht!




Vabastav, turgutav, karastav, meeldiv, mõnus, puhas, sulisev, köitev - kevadvihm. Just nende sõnadega kirjeldaksin ma vihma. Mitte igasugust vihma, vaid just Seda vihma, mis tundub see õige olevat. See vihm, mille piisad nahale kukkudes ja alla voolates ei oleks külmad. Ja kui ongi, siis vähemalt ei tundu nii, soojad ja ohutud piisad. Vihmale tõin jutu tänu sellele, et eile linnast koju kõndides, sadas vihma. See kõik oli lihtsalt nii ilus. Puud ümberringi roheluses, vihma muudkui kallab ja kallab, päike naeratab hallikate pilvede tagant. Kuid ei, see ei olnud vastik vihm. Vapustavalt hea oli, värskendav. Ma olekski sinna kõndima jäänud, juuksed niiskusest krussi tõmbununa ja riided tilkuvana, kuid tee sai lihtsalt otsa, äkitselt oli koduuks silme ees. Siiski oli see vaimustav. Piisad langevad nahale, soe hingeõhk, mis suust valla pääseb. Justkui täiuslik, paradiis.Ma armastan vihma ja selles kõndimist. Minu arvates üks romantilisemaid asju maailmas. Päikesevihm ja selle võlud.


Mul on viimasel ajal kuidagi melanhoolilised tujud. Kuigi, ma enamuse ajast ainult naeran ja naeran. Aga see on ainult hea! Naer on meeletult vabastav asi. Kogu hinge ja südamega, naeraks, naeraks, naeraks...

Kommentaare ei ole: