Here's your holiday.

Nii, nüüd on aeg rääkida suurepärasest reisist Leetu. Reis kestis 16.05 -18.05 ehk siis reede, laupäev ja pühapäev. Läksime koos Masingu kooli õpilastega.

1. päev
Ärkasin kell 6.40, et rahulikult süüa ja viimased asjad kotti pakkida. Kõik toimetused tehtud, asusime siis Oti Pubi ette teele. Kui keskväljakul jõudsime, olid juba osad kohal ja ootasid bussi, mis pidi olema kahekordne. Vahepeal olin isegi veidi paranoiline ja mõtlesin igasuguseid jubedaid juhtumeid, mida bussiga võib juhtuda. Igatahes, nii oligi. Oti Pubi ette sõitis kahekordne buss. Õnneks tuli Miia natuke enne bussi peale ja võttis koha kinni, ei olnud mingit muret sellega. Kuigi kohaga oli jällegi omad jamad. Ebameeldivust tekitas justnimelt seltskond. Eriti 1 inimene, kes mind tõsiselt häirib, istus minu kõrvale. Kuid ma õnneks olin erinevate kohtade peal ja sellevõrra oli trauma veidike leebem. Kuid jamad bussiga ei lõpenud sugugi. Kui me olime jõudnud sõita Otepäält välja Pühajärvele, selgus, et bussiga on mingi jama ja me peatusime seal olevas parklas. Saime teada, et buss on katki. Pidime seal passima oma poolteist tundi tühja ja ootama uut bussi. See küll ei olnud nii mugav ja pehmete istmetega, kui eelmine, aga siiski. Rõõmustas asjaolu, et bussijuhiks oli minu lemmik Guido! Ta teeb lihtsalt nii lamedaid, kuid samas nii häid nalju, mida lausa tuleb oodata. Kuid tagasi reisi juurde. Bussisõit oli nagu ikka pikk ja täis igasuguseid seiklusi. Miiale meeldisid bussiaknast näha olnud suured kollased rapsipõllud. Need olid tõesti ilusad. Läti läbisime kiiresti, toimus vaid väike peatus nende jaoks, kes tundsid tungivat soovi
tualeti kasutamiseks. Järgmine peatuspaik oli Leedu 19. kilomeetril (nagu õpetaja mainis) ühes teeäärses söögikohas. Seal oli väga maitsev söök ning söögikoha ümbruses asus miniloomaaed (Kaks karu, poni, kitsed, jaanalinnud). Meelde jäid just need nunnud mõmmid. Edasi suundusime Vilniusesse. Kui jõudsime kohale, suundusime hotelli nimega Ecotel. Õpetaja sõnade kohaselt pidi tegemist olema kolme tärni hotelliga. Mina olen igatahes oma toaga väga rahul. See oli klassikaline tuba, kuid see-eest väga ilus. Suur aken kahe voodi vahel, kapp, peegel, vannituba. Voodid olid väga pehmed ja vaade oli samuti ilus. Üllataval kombel oli mul magades väga hea uni. Harjumatu oli see, et kapis oli piibel ja vana testament, kuid tegemist on ju väga uskliku rahvaga. Peale seda läksid osad Vichy veeparki ujuma ning osad VÄGA suurde kaubanduskeskusesse Akropolis. Sellest räägin veidike hiljem. Enamus õhtust ja ööst möödus linnas ringi liikudes ja ühes toas oma hea seltskonnaga elu merelainetel viibides. Kui aus olla, siis veidike läks käest ära. Aga see-eest oli jällegi vägaväga lõbus! Eriti tõid kaasa kõhukrampe minu ja Anni naerutiirud, kui me niiöelda reidikaid üritasime teha, kuid ebaõnnestusime. Asi lõppes sellega, et mina olin pikali voodiäärel maas ja naersin nii, et tundus, et ma ei lõpetagi ära. Aga täpsemalt hotellitoas toimunust ma ei hakka siia kirjutama, kes teavad, need teavad. Ma arvan, et ei ole raske aimata, millega tegemist oli. Kella kahe ja poole 3 vahel läksime ära magama, kuna lihtsalt ei jaksanud üleval olla.

2. päev

Päev algas äratusega kell 6.45, et jõuaks käia pesemas ja ennast korda teha. Eriti jäi meelde meeletult ilus päikesepaiste, mis tuli läbi akna otse meie tuppa. See oli nii ilus. Veel tegime Miiaga traditsioonilisi pilte hotellitoast. Edasi suundusime -1 korrusel olevasse söögisaali, kus siis sõime hommikust. Söök oli päris maitsev. Ainult kohv oli veidi harjumatu maitsega. Peale hea kõhutäie saamist suundusime Vilniust avastama. Käisime ühes katedraalis, mis oli tohutult ilus. Seal hakkas just ka toimuma leer. Veel käisime ühe üllatavalt kõrge mäe otsas olevas tornis. Sealt avardus meile imeilus vaade üle linna. Ilm oli väga väga hea! Kraade oli kindlasti üle 20ne. Kuuldavasti palju palju parem kui seda Otepääl oli olnud. Peale seda läksime Trakaisse, kus asus ühel saarel loss, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Iseenest ei olnud selles midagi erilist, loss nagu loss ikka. Eriliseks tegi lossi ümber olev imeilus järv, kus sõitsid ringi purjekad ja paadid. Endalgi tekkis taltsutamatu soov mõnega neist ringi ulpida. Eks sealgi sai pilte tehtud ja naerdud. Vahepeal piinas ka suur uni, mida me lossis ühe laua taga silmad kinni lamaskledes leevendada püüdsime. Kuna meile anti kolm tundi vaba aega, et kõik oma soovid rahuldada, siis teadagi olime me kõik varem platsis ja ootasime bussi. Nagu ikka peab just sellistel hetkedel midagi juhtuma. Varem superpalav ilm keeras ära, taevast kattis hall pilvekiht ja kimbutas külm tuul. Iseenesest oli tore see, et ma hakkasin rääkima ühe väga väga vahva poisiga, Tormiga. Ja kui me bussi ootasime, seisis meie ees ilus valge limusiin, see oli iluuus. Üsna pea lahkusime Trakaist tagasi Vilniusesse, kus läksime eelpool mainitud hiigelsuurde kaubanduskeskusesse "Akropolis". Tüdrukute jaoks on see unistuste koht, ausalt. Seal on kõike! Alustades imeilusate kingadega, riietega, ehetega ja lõpetades kolme x'iga Maximaga. :D Jumalik koht. Kuid piisavalt suur, et juba Maximas Coca-Colat ostes ära eksida. Me oleme osavad, ma tean. Igatahes oma šopinguretkel ei viitsinud me kaua viibida, seega läksime omal jalal hotelli tagasi. Mina, Miia ja Tormi. Sellest kujunes omaette unustamatu seiklus. Me läksime mööda täiesti tundmatuid teid. Alustades suure kallakuga poetagusest metsast, huvitavatest tänavatest. Muidugi tekkis kerge segadus, minul ja Tormil, et kus me viibime. Miia oli vana rahu ise ja puhul seal oma võilillekesi. Mina olin teadagi suht paanikas juba, kuna kartsin, et oleme täitsa eksinud. Aga ei, lõpuks jõudsime õigesse kohta välja. Nii hea kergendav tunne oli tuttavaid maju näha. Kuna Miia oli liiga tegevuses Europa kaubanduskeskuse ees olevate rulapoiste silmitsemiga ja piltide vaatamisega, läksime meie Tormiga hotelli. Mina muidugi ei saanud Miia käest uksekaarti, seega istusime Tormi toa ukse taga ja rääkisime igast asjadest. Alustades Tormi ostetud vorstide pakendi peal oleva päris homoliku välimusega naeratava mehe üle naermisest, lõpetades unistustega. Igati tore oli! Õhtu poole läksime oma seltskonnaga linna peale, trajektoor oli hotell-McDonalds. Ma jumaldan seda linna. See on nii ilus. Seal tekib juba tunne, et kuskil on ka elu olemas. Eriti jäid silma peaaegu igal majal olevad rõdud, mida ma lihtsalt armastan. Kuid selles õhtus oli midagi erilist. Mõnus päikeseloojang, Vilniuse tänavad täis ilusaid inimesi, majad, mis peegeldavad tagasi päikesekiiri, linna läbiv jõgi. Selles linnas tõesti on midagi. Õhtuti käis seal eriti vilgas elu, mis meile kui väikelinna elanikele nii vapustavalt hea tundus. Siiamaani tundub. Hiljem möödus jällegi õhtupoolik hotellitubades tsillides. Nagu ikka.

3. päev

Taaskord algas päev äratuse ja hommikusöögiga. Naerma ajav asi on see, et ma suudan isegi reisil olles sisse magada. Äratus oli kell 6.45, ärkasin kell 7.40. Seega pidin 20 minutiga pakkima asjad ja ennast korda tegema. Suht tore! Peale hommikusööki suundusime bussi ja sealt edasi Kaunasesse. Ilm oli taaskord superpalav! Seal käisime sealsel raekoja platsil ja veel näidati meile ühte õnnepaleed. Edasi külastasime järjekordselt korraks ühe kirikut, kus toimus parasjagu missa. Edasi anti meile vaba aega, et käia läbi nii-öelda jalakäijate tänav. See meenutas nagu Itaaliat. Imeilusate rõdudega ja pilkupüüdva arhidektuuriga majad järjestikku reas. Ilus! Edasi suundusime juba Eesti poole teele. Sõit oli lahedam, kui sinna minnes. Inimesed olid rohkem tuttavamad ja olek oli vabam. Peamiseks grupilauluks kujunes Smells Goodi - Oravale. Sellest tekkis ka minu ja Karini inspiratsioon joonistada Emotsio-onaalseid oravaid. Samuti tuunis Henri ühe tüdruku karu ära Leedu moodi. Natuke aega veetsin ka Tormi kõrval istudes ja niisama juttu rääkides. Tal oli suur hate meie giidi, Vambola vastu. Tormi on üks kiusu küll, ei andnud mulle ei msni ega orkutit. Ütles, et ma pean otsima, kahjuks siiamaani pole leidnud. Sõit möödus üsna kiiresti. Umbes kella 8 aeg olimegi järjekordselt Oti Pubi ees ja sealt läksime edasi koju.