In a sick way I want to thank you for holding my head up late at night. You made me compliment myself when it was way too hard to take.
Pettumus. Mitte midagi enamat kui üks suur pettumus. Jälle. Ma arvasin, et sa oled teistsugune. Eriline, hooliv, arusaav - inimene, aga ei. Sa oled ainult üks väike piisk hallist värvipotist, kuhu enamus inimkonnast kuulub. Niisama mõttetu, hoolimatu ja omakasupüüdlik. Ma lootsin sinust paremat, ausalt lootsin.
Aga nagu ma olen mõistnud. Kõige parem on olla vait ja tasakesti pealt vaadata, kui lollid võivad inimesed olla. See on kõige parem nii endale ja teistele. Peab kohanduma kõigega, et hakkama saada.
Oeh, ühtlasi tahtsin ma kogu sellega öelda, et mul on kopp ees. Kõigest. Inimestest, kes mind ümbritsevad, sest neid justkui ei oleks minu jaoks olemas. Võib-olla need üksikud, aga siiski. Teate seda hetke filmides, kus näidatakse ühte inimest suure inimmassi sees. Ma tunnen ennast just selle väikse ja tähtsuseta inimesena kogu selle krempli sees. Seda kõik see tähendab. Ja koolist on mul ka nii kõrimulguni. Ei jaksa enam ära oodata, kuni kõigega ühele poole saab.
Üks tore asi on veel. Osav nagu ma olen, suutsin ma oma sünnipäevaks täiesti voodihaigeks jääda. Kas ma pole mitte osav? Alati meeletult hea ajastusega.
Ja mulle öeldi, et ma olen positiivne inimene... Huia bella!
Aah. :/
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar