You are the only one I've ever known that makes me feel this way, couldn't on my own. I wanna be with you until we're old. You've got the love you need right in front of you. As long as I'm living, I'll be waiting. As long as I'm breathing, I'll be there whenever you call me, I'll be waiting. Whenever you need me, I'll be there.
Hellõu.
Nagu näha, olen ma natukene muutnud oma blogi välimust. Seda küll ainult pildi ja mõne värvi muutmisega, kuid siiski. Ma püüdsin asja natukene rõõmsamaks muuta. Õnnestus?
Eile vaatasin õpetaja soovitusel ETV pealt filmi "Nimed marmortahvlil". Alguses ma ootasin sellelt filmilt ainult igavust ja veelkord igavust, kuid endalegi üllatuseks oli see film tõsiselt hea. Vähemalt minu arvates. Ja nende Eesti filmide seast, mida mina näinud olen, on see üks parimaid. Loodetavasti on nüüd raamatut lihtsam lugeda. Eks see kohustuslik kirjandus üks tore asi ju ole. Pean vaheaja lõpuks kõigest 344 lehekülge läbi lugema. Edu mulle!
Ma pean mainima, et aeg tõesti on kiiremini liikuma hakanud. Mäletan seda aega, kus meie maja ehitus oli alles sealmaal, et vundament oli valatud, kuid nüüd on see peaaegu valmis. Mõelda vaid, ma saan varsti siit korterist igaveseks minema. Can't wait.
Mul on viimasel ajal tekkinud üks küsimus: miks on inimesed nii arad? Või vähemalt osa inimkonnast seda ju on. Loomulikult kuulun ka mina nende inimhakatiste hulka, kes ei julge kunagi midagi tähtsat välja öelda, kuigi selleks on olemas parim aeg ja koht. Tean täpselt seda tunnet. Ma mõtlen peas asja läbi, sõna sõna haaval, kuid kui seda lauset välja ütlema hakkan jäävad sõnad lihtsalt kurku kinni või ütlen asja nii segaselt välja, et teine sellest aru ei saa ning hiljem ütlen, et see ei olnud midagi olulist. Pärast olen veel enda peale pisut pahane, et miks ma see kord oma julgust kokku ei võtnud. Tuttav tunne? Welcome to the club. Ma lihtsalt ei mõista, kas me tõesti ei saa oma mõistusele vastupidiselt töötada ja öelda asju välja nii nagu nad on? Või oleme alati vait nagu hiired ja ainult mõtleme, mis oleks võinud juhtuda, kui oleks asja välja rääkinud. Peaksin hakkama endaga tööd tegema ja ütlema vajalikke lauseid, mida ma tõenäoliselt ei julgeks oma mõistusest ja mõtlemisest väljapoole tuua. Asjal on vähemalt üks positiivne külg : me ei peaks enam pärast oma aju vaevama mõtetega, et mis oleks võinud juhtuda.
Nüüd tuleb mulle meelde, kui palju kordi olen ma ...
Kas ma olen maininud, et ma armastan inglise aktsenti? Ju vist mitte, igatahes see on nii mõnus. See ongi vist see üks põhjustest, miks mulle Hugh Grant meeldib, näitlejana loomulikult.
Lenny Kravitz - I'll be waiting.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar