Elu on kui autopesula, kust proovid jalgrattaga läbi sõita.

Kuulen mõtteid ilusad vaid hetkel siis kui mõtlen sinust. Pole südames mul kerge seda sulle ütelda, ma ei taha enam oodata, mul pole vaja. Tuleb edasi liikuda. Mu südame mingil määral oled võitnud sa, kuid siiski, milleks vaikida. Üritan vestlust arendada, jäävad ausad sõnad ikka kurku kinni ja ma lihtsalt paterdan häbist. Sulgen oma silmi, mil jõuab kätte see hetk, kuis kõik tuleb ilmsiks. Näed ju mu pilgust juba ära, kuidas pilkan sind ja ma vihkan end kui jään vaikima ja algust sinu poolt ootama. Ma tean, et kõik, mis hea, taas võib korduda, kuid siiski kardan ma, et mind vaid meelitad. Kõik võib korduda, kuid sind ei tunne ma.

Ja nii ta ütles: " Kallis, kujuta ette kõige armsamat asja ehk siis seda. Korruta see lõpmatusega ja laienda kuni igavikuni, siis saaksid õrna aimu kui väga sind hetkel igatsen. "

Kohe alguseks võin öelda seda, et ma tunnen ennast kohutavalt. Mitte tervislikus mõttes, vaid lihtsalt hingeliselt. Ma ei oska seda kirjeldada, mis koorem mul sees on. Selline tunne nagu oleks kohutav tornaado või muu selline minust 10 korda üle käinud. Ütlen lihtsalt seda, et ma ei jaksa enam. Olen t ü h i . Nii tähtsusetu ja mõttetu tunne ongi. Ma ei suuda ka enam ka kõige pisematest asjadest seda terakest head ülesse leida, lihtsalt ei suuda. Tean, et see kõik kõlab nagu oleksin mingi kõrgema astme emo, kuid ei. See on elu ise. Tahaksin kõik selle kirja panna, mille pärast asjad on nii nagu nad on, kuid ma ei saa. Andke andeks, aga ma ei usalda siia seda kirjutada, pärast ei saa ma enam kellelegi otsa vaadata. Ma tean, et see kõik on nüüd segane. Ma ei saa isegi aru, mis toimub. Raske, praegu tahaks seda sõbra õlga, kelle naljale lihtsalt toetuda. Ma vajan seda.
Kuid ma peatun ühe teema juures - haiget tegemine. Iseenesest nii loomulik tegevus. Kõik me oleme kellegile haiget teinud. Vahet pole, kas tegemist on tühise varbale astumise või sõnaga, mida tegelikult poleks vaja olnud öelda. Miks tehakse haiget? Väidetakse, et vead on inimlikud. Miks ei võiks sama olla ka andestamine? Kui oled ise vea teinud ja palud andestust, ei saa me tihtilugu aru, miks see andestamine nii raske on. Samas kui meilt palutakse andestust, mõtleme me erinevaid põhjuseid, miks mitte andestada. Kergem on teha ise vigu ja siis oodata teiste poolt seda heatahtlikkust ja hoolivust, et andestada. Mõtleme enne, kui teeme ja mõtleme enne, kui võtame vastu otsuseid. Mõtlemine on asja võti. Ärme tee teistele enam haiget, olles teadmisega " ah, ta andestab niikuinii ", sest mingil hetkel võib see andestus tulemata jääda ja jääme millestki heast tänu enda lollusele ilma. Ja nii ongi.
Tahaksin veel öelda üht: Ma vihkan sind! Sa ei kujuta ette, kuidas sa oled mulle haiget teinud, oma oleku, sõnadega, tegudega. Ja tahtlikult! Sa isegi ei ole selle peale mõelnud, et end muuta. Muuta meie jaoks ja sa isegi vist ei taha selle peale mõelda. Selle asemel põgened kuhugi minema, et ei peaks aru andma, miks sa nii teed. Seda on varemgi juhtunud, kuid ma mõtlesin, et seekord on asi lõplikult lahenenud, kuid ma võin lootma jäädagi. Sa teed sellega haiget kõigile, kes sind ümbritsevad, kuid veel rohkem mulle. Ma v i h k a n sind. Mul on kahju seda öelda, kuid ma ei suuda enam. Tõesti, mul on see jõud otsas, millega sind õigele rajale tagasi tuua. Lihtsalt enam ei jaksa.

Oeh, kõige selle dramaatilise osa juurde mainin ära, et mul oli täna ilmatumalt äge õhtu. At katakomb. Superäge! Pole tükk aega naernud jälle, aitäh.:)

Romaanid on minu teema, nagu näha on. I'm a drama queen.