When you look me in the eyes and tell me that you love me, everything's alright.

Hmm, millest alustada... Arvatavasti Palanga reisist. Esiteks peaks vist mainima, et ilmataat tegi imet, sest lubatud 24/7 sajavat vihma ei tulnud kuskil. Esimesel õhtul pisut kastis meid märjaks, kuid see oli ka vaid viivuks. Igatahes, esimene hetk, mil kõik ööbimiskohta nägid, oli õudne, kuna hoone, kus peatuma pidime, nägi väliselt üsna hirmuäratav ning stagnaaegne välja. Oma kujutlusvõimega käisime välja kõige äärmuslikumad pildid sees ootavast, kuid tänu taevale olid toad mõnusalt hubased ja kenad. Üllatus missugune, positiivne.
Esimesel õhtul käisime ristimäel, merevaigumuuseumis ja ussikuninga lossi juures, kus see muuseumgi asus, jalutamas, saime ka mere äärde. Seal oli kõik nii hämmastavalt ilus, kuidagi nii korras ja nii puhas. Ega rohkem midagi muud ei teinudki, kui viisime oma kodinad hotelli ja uuesti linna peale uudistama ja poodi šhoppama. Ühe iksiga Maxima oli parim, mida me oma suurepäraste orienteerumisoskustega leida suutsime. Igatahes, peagi läksime tagasi hotelli ja veetsime Reti, Maarika ja üllatuskülalise Henriga mõnusa õhtu koos pisikeste jookide ja suure hulga naerupahvakutega. Maru hiljani kiskus asi, mistõttu saime äärmiselt vähe magada.
Teise päeva veetsime Kura säärel, kus käisime meremuuseumis ja delfinaariumis delfiinide šhow'd vaatamas. Kõigil oli selline tuuma-aww emotsioon ning enamus kaalus päris tõsiselt endale delfiinide muretsemist. See oli tõepoolest nii armas. Edasi käisime Nõiamäel ja sõitsime Nida külla, kus saime oma vaba aega veeta. Käisime suveniiritamas, igati vahva oli. Tagasi sõites käisime Nida lähedal asuvatel liivadüünidel, mida kutsukase isegi Leedu Saharaks, sest see nägi välja nagu tõeline kõrb, kuid ometigi äärmiselt vahva elamus oli sellist asja näha. Seejärel käisime Klaipedas, kus saime taaskord vaba aega poodides käimiseks ning of course ei jäänud käimata ka McDonalds'is. Mingi poole 8 aegu jõudsime taas Palangale. Käisime poes ja käisime lõpuks sellel kurikuulsal jalakäijate tänaval ära, mis lõppeb suure sillaga merele. Täiesti uskumatu, milline imeline vaade sealt avanes. See oli lihtsalt ääretult ilus. Kui õues poleks nii külm olnud, oleksin sinna ilmselt kauemaks jäänud. Isegi eestlasi oli seal näha, tore tore! Pärast läksime tagasi hotelli, kus tuli pahandus pahanduse otsa. Kõik jäid millegagi vahele ja tagajärjeks oli see, et osad pandi oma tubadesse lausa luku taha, nii tore. :)
Kolmas päev - olin liiga unine, et millestki tõeliselt aru saada. Enamus ajast sõitsime bussiga, käisime korra ka Lidost läbi, et süüa, kuid endal kuigi palju sisse ei mahtunud. Ja siis tuleb tühi maa, sain lõpuks üle mitme päeva unedemaale. Koju jõudes suundusin ka kohe magama, õigemini plaanisin natuke pikutada, aga tagajärjeks oli see, et olin maganud kuskil 15 tundi jutti. Ja vot siis oli kohe palju parem olla. Tegelikult juhtus reisil veel nii palju muudki, kuid kui päris aus olla, siis ma kohe tõesti ei viitsi kirjutada! Saan andeks, right? :)


Täna sattusin ühe laulu otsa. Jonas Brothers - When you look me in the eyes. Mingi imelik tunne tuleb sisse, kui ma seda kuulan. Täpselt selline nagu mõned aastad tagasi, kui ma suur High School Musicali fänn olin ja tolle laule kuulasin ja siis sisse selline kummaline rahuolu ja ärevuse tunne tuli. See laul paneb ääretult unistama ja pealegi on see nii armas. Mul on vist tõenäoliselt taandareng. Mida vanemaks saan, seda nooremana hakkan käituma, vähemalt mõne koha pealt. Aga nagu on öeldud - taandareng on ka areng.
Aga jah, see laul on eriline.

2 kommentaari:

gertu ütles ...

Jalakäijate tänava lõpus, sellel suurel sillal.. sellega tulevad alai väga head mäletused meelde. Kord kui seal käisin, loojus päike ja kaks poissi mängisid kitarre ja laulsid ja seltskond oli üleüldse hea. See on üks ilusamaid mälestusi üldse, mida mul on õnnestunud endaga kaasas kanda :)!

Anne-Maria ütles ...

Tuleb tunnistada, et minul ka. See oli lihtsalt nii ilus.
Muide, peaaegu sillal laulis üks mees ka oma ülimaheda häälega ja kitarri mängides laule. Tõeliselt mõnus. :)