Everytime I think of you I always catch my breath. I'm still standing here and you're miles away.

Vormel oli täna rõõmustav, Vettel tõi võidu koju. Ja selle üle olen ma õnnelik. Üleüldse olen viimasel ajal vormelit rohkem vaatama hakanud, võrreldes näiteks eelmiste aastatega, mil ma sattusin selleks ajaks teleka ette umbes...er...mitte kunagi. Ja ma pidasin vormelit maailma kõige igavamaks spordialaks. Peamiseks põhjuseks selle ulmeliselt varajane kellaeg. Ja nüüd on minust saanud fänn. Naljakas, kuidas ajaga kõik muutub. Kuidas ma ise muutun ja siiani muutunud olen. Kui ma hakkan mõtlema tagasi sellele, milline ma olin oma suhtumiselt näiteks kolm aastat tagasi. Milline ma olin oma olekult, välimuselt. Kolm aastat ei tundu olevat kuigi pikk aeg, kuid muutused toovad end esile uskumatult kiiresti. Ja ma olen siiralt õnnelik, et ma sellises suunas muutunud olen. Kuigi arenguruumi on alati, aga sellegipoolest.

Hakkasin täna mõtlema selle peale, mis ma vastaksin selle küsimuse peale, et kas ta või see on mu so called big love? Ma vist ei oska seda isegi päris selgelt öelda. On ilmselge, et mul on selle vastu üüratu kiindumus. Ja et mul tekivad aeg-ajalt (loe: kogu aeg) igatsushood selle suhtes. Ja armastusega on ka asjad omasoodu head. See ei tee vähemalt haiget, nagu tavaliselt kõigel muul tavaks on. See jätab mu südame ja hinge terveks ja toob minu hallidesse päevadesse rohkem värve kui miski muu siiani. Ja see on tore ja ma loodan, et see ei muutu nii pea.

Ja tegelikult pole see kurbus kuhugi kadunud. Öö läks omadega metsa, tundub, et päev tagantjärgi otsa. See on täiesti ulme, kuidas selline või õigemini sellised asjad saavad haiget teha. Sisemuses kõik pahupidi pöörata ning mind pisarsilmi maha jätta. Nagu ma oleks mingi tühipaljas tundetu inimolend, kellega võib käituda kuidas hing vaid ihaldab ning arvata, et mul ei ole sellest midagi. Et mina ei saa kannatada. Et mina ei mõtle kõike seda aina ja aina läbi ning ei küsi endalt, miks mina? Nagu mul ei oleks valus.
Kui vaid saaks aega tagasi kerida. Ma keriksin end tagasi aega, mil ma olin siiralt õnnelik. Ja vot praegu on kätte jõudnud see hetk, mil ma tahaks sellest kõigest taas nii eemale. Kaugele ära inimestest ja elust, mis mulle meenutab, et kõik see tants ja pillerkaar ei ole nii kuradi lihtne midagi.

Ja Tyler Hiltoni muusika on überhea. Soovitan.

I hear your name in certain circles. And it always makes me smile. I spent my time just thinking about you and it's almost driving me wild. There's a message I'm sending out. Like a telegraph to your soul. You don't know how desperate I've become and it looks like I'm loosing this fight. But it's my heart that's breaking down this long dusty road of mine.


Kommentaare ei ole: