I was told I should follow my dreams to a world that just seems to move on.

Äike on just lõppenud. Ja vihm, mis oli täpselt nagu hall sein, millest polnud midagi läbi näha, kui aknast pilk välja heita, ka. Täiesti ulme, milliseks võib ilm vahel muutuda. Äike hirmutab mind. Mitte küll nii hullusti, et ma sel ajal kuskil toa nurgas oleksin ning hirmunult piiksugi ei ütleks. Lihtsalt, see ei tekita minus turvatunnet. Ja eriti ei taha sel ajal üksi kodus ka olla. Võib küll olla vägev show, kuid nagu igal asjal on omad halvad küljed, on ka sellel. Tapmisvõime. Pole paha, või mis? Kujutan enda silmis ette kogu asja pisut helgemas valguses ning hulga helgemas atmosfääris. Ja kaasatud on ka küünlad, juhuks, kui elekter peaks ära minema. Loomulikult.

Aga tegelikult on millegipärast tänane päev, õigemini nüüd öö, minu jaoks ideaalne selleks, et teha midagi head. Näiteks nagu kirjutada või lugeda. Eriti seda viimast. Üleüldse on hiljuti mind tabanud kohutav vajadus midagi enda näppude vahele võtta, mille lehti keerates paber mõnusalt krabiseb, ning mille sõnade lugemine miskit mulle annab. Ja nii tahaks heita end voodisse pikali ning unustada end sinna pikkadeks tundideks. Täpselt nagu eile öösel, mil ma umbes kell veerand neli magama sain. Kas see pole mitte tore?

Huh, tegelikult olen ma hetkel maal. Siin on lausa uskumatult hea olla, keerab minu mõtlemisel volüümi maha ning siin ma nüüd olen, kirjutan lollusi ning mõtlen välja uusi, et neid siis vähemalt oma kujutelmas korda viia. Päev otsa olen tegelenud väikestega. Lõpuks hakkavad kaksikud minu olemasoluga ära harjuma ning ei peida enda pead emme külje taha, kui ma neile otsa vaatan. Hoiavad mul isegi käest kinni, tulevad sülle ning mängivad koos minuga. See on nii tore. Ja Steven...no mis temast rääkida. Ta on ilmselt esimene laps, kellele ma päris algusest meeldin. Ja nagu päriselt. Tegelesin temaga enamuse ajast. Tegime igasugu trikke ja kreeka eesid. Ja kas ma olen ikka maininud, et mulle tohutult meeldivad lapsed? Või jaa.

Naljakas on see, et asi, mis mind teoorias peaks absoluutselt ja pöördumatult viima rivist välja, on mind viinud imelikku õnnelikkuse faasi. Ma olen rahul. Ja mul polnud sellisest asjade käigust aimugi. Aga tegelikult on see vist omamoodi positiivnegi, sest kes viitsiks olla asjade pärast, mille ärahoidmises ei saa keegi osaleda, sest need lihtsalt juhtuvad, ilma ühegi põhjuseta, suures masenduses. Ja tegelikult olen ma talle selle teo eest isegi omamoodi tänulik. Mis siis, et ma alguses umbes pisaratesse sukeldusin ja see tundus mulle uskumatult kurja teona olevat. Ma tean, et see kõik jääb alles. Ükskõik, mis ka ei juhtuks ja kui kaua aega ka mööda ei läheks. What goes around comes around. Nagu see on alati olnud.

Kuigi ma ennist mainisin, et mu mõte on väljalülitatud, tundub, et kui kell kukub 12, siis algab minu aju tippaeg, sest pidevalt on lood nii, et öösiti tulevad mul need kõige värvikamad ideed ja mõtted. Küll omamoodi sõnademängu tulemusena, mis ma enne magajäämist läbi viin, kuid sellegipoolest. Ööinimene.

Tahaksin teile jätta siia ühe laulu video, mis mind omamoodi on liigutanud, kuid kahjuks see ei ole võimalik, kuna ma ei leia youtubest mitte ühtegi kõlblikku versiooni sellest (küll suudetakse lisada alles live videosid!), mis selle täies hiilguses välja tooks. Laulu nimi on muidu Silbermond - Das Ende vom Kreis. Saksakeelne, ma tean, aga selle sõnad on sellised, et kui neid piisavalt kaua kuulata, võib neid uskumagi hakata. Praegu olen vist sellises faasis, kus kuulan vanu laule, mis kannavad endaga kaasas nii palju mälestusi. Eriti minu Viva-aegadest. Kui hakata mõtlema, siis too ajastu minu elust oli lausa uskumatult värvirikas. Koheselt tuleb meelde see, kuidas Kariniga Killerpilzet fännasime. Oh seda nalja. Aga tegelikult nean ma siiani seda päeva, kui keegi tark onu otsustas mult võtta ära mu armastatud Viva kanali. Ja seega ka kõik minu harjumused, mis selle kanaliga olid seotud. Näiteks hommikud. Oeh, sellest võikski kirjutama jääda.

Vanade aegade mälestuseks. (Ja youtubes ei ole videot enam, hullumaja)

Kommentaare ei ole: