Meil on jumalaid küll, kes kuldavad me taeva. Ja siis me taevani tõstame tahtmised, ei me loojuvast loojangust hooli, kui tõmbab meid tõeline tõus.

Geograafia...Hmm, ma ei oskagi nüüd päris täpselt öelda, kuidas mul läks, sest mingit sellist nurjumise ega ka täieliku õnnestumise tunnet sees ei ole. Omad sihid ja piirid on küll loodud, kuid ma ei hooli nendest eriti enam, peaasi, et eksamist läbi saan ja siis on kõik suurepärases korras. Ja tegelikult kui mõtlema hakata, kool on ju läbi. Tervelt kolm kuud puhkust, ei pea mõtlema mingitele eksamitele või kontrolltöödele, mis aega kui vett alla neelasid. Vaid tühipaljas mõte sellest, et mul on üüratus koguses aega, mida ma kõikvõimalike tegevustega sisutada saan, valmistab mulle ääretult rõõmu. Ja ma saan olla koos oma sõpradega, veeta kvaliteetaega ning lõputult naerda ja lollusi teha. Ei pea muretsema mitte millegi pärast ning saab lihtsalt olla nii, et mitte miski ebaoluline ei sega. Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, mil võib rõõmuga teatada, et kauaoodatud suvi on minuni jõudnud.


Ja meie meediaklass sai eile kuulsaks. Nimelt tegi üks Valgamaalase reporter meist loo ja nii me ilmusime eile ajalehe kaante vahel. Tegelikult on nii tore teada, et meie tegevust tähele pannakse ja selle vastu huvi tuntakse. Ja pealekauba tunnustust avaldatakse. Äärmiselt vahva.

Eile leidsin muusikamängijast ülesse Dagö lood ja siis tuli mulle peale tohutu igatsus nende kontserdile minna. Meeletu igatsus. Ja kuigi ma tean, et nii pea seda kontserti ei tule, ma siiski loodan, et kunagi avaneb taas see võimalus. Pidevalt lööb silme ette pilt eelmisel suvel Pühajärvel olnud kontserdist ja ma ei jõua vist õigete sõnadega ära kirjeldada seda, kui hea ja tore ja mõnus ja ideaalne see kõik seal oli. Tahan veel ja veel.

Eile sain rõõmustava uudise, nimelt on suve- ja talvehooaja kuupäevad üles riputatud, mis tähendab omakorda seda, et mina ei jõua enam ära oodata seda hetke, mil ma telekapuldil numbrikombinatsiooni 13 valin ja sealt mind suusahüpped ees ootavad. Eriti viimasel ajal on valus igatsus endast märku andnud. Ja mina ei jõua enam kannatlik olla ja oodata.

Nii ma siin istun kuuma kohvitassi taga (mis nüüdseks on vist ära jahtunud) ja mõtlen, et mida ma siia võiksin veel kirja panna. Ega midagi sellist erilist minu elus ei toimu, mida siia kõigile vaatamiseks üles võiks kribada, aga see ei tähenda jällegi seda, et mitte midagi erilist ei ole. On ja veel küllaga. Tegelikult kogu selle lõigu sisu ongi vist see, et ma tahan üles märkida ühe tähtsa lause. Ma olen õnnelik.

Ja juba ootan reedet, sest siiiiiiiis võtan suuna Palangale ja olenemata sellest, et seal pilvist ilma lubas, loodan ma siiski, et juhtub mingi tõeline ilmaime ja saabumisega toome ka päikse pilve tagant välja.

xo, päikest!

3 kommentaari:

gertu ütles ...

Kui ma viimati Leedus käisin, siis oli küll nii, et mida kaugemale Eestist jõudsime, seda päikselisemaks ilm läks. Ja Leedus oli niiiiii soe.. et ei saanud arugi, et Eestile nii lähedal oleme :)!

s. ütles ...

ma loodan et Sul läks eksam ilusti ikkagi :) tead ma aegajalt ikka tunnen Sust täitsa puudust.

Anne-Maria ütles ...

Meil oli samamoodi eelmisel aastal, Eestis oli sadanud terve aeg vihma, kuid Vilniuses oli kuskil 20 kraadi sooja ja kogu aeg päike paistis, aga tuleb loota parimat.:)


Ma loodan, et sul läks kaa eksam hästi! Me misses you toooooo. :*