Everything you know about me now you gonna have to change. You gonna have to call it by a brandnew name.

It's enough to make me cry. But that doesn't seem like it would make it feel better. Maybe it's a dream, and if I scream it will burst at the seams. Whole place will fall into pieces. Words of wisdom all around but no one ever seems to listen.

Ükspäev nägime Retiga Reporteris, kuidas üks grupp naisi naerujoogat harrastasid. Eks meie alateadvus täna selle tegevusega alustamiseks märku andis, sest meil Reti ja Keidyga, kes on peast parimas mõttes põrunud, kõhud kõveras naersime. Ja veel täiesti tobedate, põhimõtteliselt olematute asjade peale. Praegugi sellele kõigele mõeldes mängleb muie näol. Aga ma tahaksin neid südamest tänada, sest sellise põrguliku nädala lõpul on tore end lihtsalt lõdvaks lasta ning üleväsimuse märgid lõplikult kaotada. Teinekordki!

Selle lõigu pühendan ma üdini oma saatusekaaslasele sellel raskel suusahüpete eluteel ehk teisisõnu Retile. Ma vannun päris oma suure südame põhjast, et ma tõesõna tahan sinuga homme suusahüppeid vaadata ja ma ei ole väsinud! Ma loodan, et sa juhtud mu blogi ikka õigel ajal lugema.

Kooli viimased päevad on ka üsna huvitavad olnud. Neljapäeval käis Ameerika saatkonnast üks onu nimega Andy meiega inglise keeles rääkimas. Täitsa tore oli, sai igasuguseid huvitavaid asju teada ning sellist õiget ameerika inglise keelt on ka tore kuulata. Täna oli alates teise tunni algusest Sebra koolituste raames toimunud majanduspäev koos erinevate õpitubadega. Algselt ma kaalusin päris pikalt, kas jääda koju või siiski minna kooli. Õnneks tegin õige valiku ja siiski otsustasin asjast osa võtta. Tõsiselt lahe oli! Sai üle pika aja Marekut (fanfanfan onu) rääkimas näha. Eriti lõbus oli turuplatsimäng. Aga jaa, äärmiselt tore oli.

Kõige parem osa on siiski see, et lõpuks on nädalavahetus. Kaks päeva vabadust ja rahu. Ja kõige parem on asja puhul vist see, et ma saan pikka aega magada. Ja oma essee valmis kirjutada, kuigi ideed on nüüdseks täiesti kadunud ning pean vist jälle oma unetundidest aega varastama, et oma mõttevälgatused jälle kokku koguda. Kõige tähtsama osa oleksin peaaegu et unustanud. Sel nädalavahetusel on võistlused Sapporos! Seal küll paljud ei võistle, sest MMiks Liberecis on vaja treenida, kuid Gregori põhikonkurendid on olemas ning võistlevad.

Tegelikult püstitaksin ausamba inimesele, kes mõtles välja sellise asja nagu laupäev ja pühapäev. Äärmiselt tänulik selle eest!

*Vabandan ebameeldivuste pärast, mida minu äärmiselt naerurohke meeleolu võib põhjustada täna.