Don't think my love is for free. I won't take nothing less then a deeper love.

That look on your face. You’re breathing at night. I’m counting the days. A moment together is an hour alone. One second of hope is a week of regret. The curse of the mind is that it never forgets.


Ma olen lihtsalt nii väsinud. Sellest tulenevalt mõtlen nii totraid mõtteid ning teen veel totramaid tegusid. Sellest võis nii mõnigi isik aimu saada. Ehtsa näitena võin tuua Liisu, kes mind tänulikult terve päeva koos korrapidamistega talus. Minus esinevad täielikud märgid üleväsimusest. Ja ükskõik, kas ma magan päeval oma poolteist tundi või lähen varakult magama (mida küll ei juhtu ning sellest see väsimus tulebki), ikka olen täielik puupea. Koolipingis istudes unistan parem siidlinadega pehmest voodist, kus tuleks niivõrd magus uni ja saaks unenägudele vaba voli anda, kui et üritan tol hetkel õpitavale asjale mõelda. Pean tunnistama, et need mõtted unenägudemaadest annavad mulle pisutki jõudu, et päev üle elada, sest ma tean, et tundide lõppedes saan voodisse pikali heita ning kõik murettekitava unustada.

Peaksin endale ühe nädalavahetuse broneerima. Ainult mulle endale, et ma saaksin endaga tegeleda, mõtteid korda seada ning eelkõige puhata. Seda läheks mulle vaja ning tuleks ainult kasuks.

Raske on uskuda ning pealuu sisse ära mahutada mõtet, kuidas saab mõni üksik inimene teisele mõjuda. Mõtlen seda hetkel kõige positiivsemas mõttes. Sõltuvustekitavas mõttes. Millegi pärast mulle tundub, et ma vajan Sinu häält enda kõrvus helisemas nagu ma vajan vett või lausa õhku. See on midagi maagilist. Midagi sellist, mida on raske silmaga näha, kuid samas ma tean, et kuskil maailmas see on olemas. Seal...kus oled Sina ise. Ja ma ei taha mõelda mõttele, et Sa kaod minu universumist jälle mitmeks-mitmeks kuuks eemale, kuigi sinu tagasitulekust ei ole midagi ilusamat ning meeli üllatavamat. Ma üritan endale sisendada, et kuigi Sa võid minust kaugele jääda, oled Sa minu jaoks siiski olemas. Ja ma olen kasvõi nõus ootama päevi, kuudest rääkimata, et Sinu hääl taaskord minu kõrvu hellitaks.

Ma lubasin endale, et ma ei lange. Ma ei taha, et sellest saaks midagi muud kui tühipaljas sõprus, just minu vaatenurga alt. Kuid need sõnad... need mõjusid just nagu puude nupule, mis minu varem puutumatuna seisnud tunded orkaanina keerlema panid. Ja olenemata sellest, et ma seda endale pahaks panen - ma teesklen ja ma kasvõi valetan endale, kuid ma ei lase sellel juhtuda, sest ma tean, et ma teeks sellega endale ainult haiget ning ma ei taha lõpuks endast kinni hoida lihtsalt selleks, et ma koost ei variseks. But damn, I'm falling in.

Essee, essee, siit ma tulen!

Ja tegelikult tahtsin ma öelda, et, Mihkel, sa oled lihtsalt uskumatu. Lugesin just su loo läbi ja ma ei tea, kui keegi seda lugedes ei naera. Mina seda tegin, kõht kõveras!