Cause I know in what we have is worth first place in gold.
Mõnikord osa inimesi ütleb, et unistada ei tohiks. Et see on mõttetu vaev ja tagab liialt suuri pettumusi. Mina aga kaldun pigem selle vastupidise arvamuse poole, sest viimastel päevadel olen mõistnud, kui suur mõju unistusel on ning millist motivatsiooni need suudavad inimesele pakkuda. Ükskõik, kui halvasti kõik ka ei oleks või kui vastupidises suunas kõik ka ei liiguks, unistuste jõul võib kõigega hakkama saada. Ei tohiks hoolida mõttest, et ehk on need mõtteterakesed peas liialt suured või et nende täitumisest võib ainult und näha. Pessimistlikud mõtted tuleks üleüldse peast eemale hoida, sest need takistavad inimestel nägemast kõike ilusat, mis neid ümbritseb ning seab teatud piire. Nii on ka sel puhul. Liigagi tihti seatakse unistustele piirid ning tehakse mingil määral vigu. Nagu Lauri Pedaja ütles: "Inimesed, unistage suurelt! Unistage palun!"
Mind viivad minu unistused tohutu suure jõuga edasi ning ma tean, et ma oleks kõigeks siin maailmas suuteline, kui mul on vaid motivatsiooni ja tahtejõudu. Sest teadagi on inimesed meeletult võimsad ning kipuvad end tihtipeale alahindama.
Vaheaeg on olnud võimas ning hetkel tükib hinge kurbus, sest ma tõepoolest ei taha oma jalga kooli poole tõsta. Kõik need kaks nädalat, mis nüüd tunduvad kuidagi maru kiirelt kaduma läinud, on olnud täis kõiksugu emotsioone, eelkõige rõõmsaid. Täis suusahüppeid, mis muudavad selle vaheaja veelgi erilisemaks, kui see juba olnud on. Ja ilm! Selle eest olen ma ilmataadile suure tänu võlgu, sest terve selle nädala on ilm olnud lausa suurepärane! Mõnusad miinuskraadid ja kargelt pakane ilm. Miks ei võiks see kogu aeg nii olla?
Sedasi need lood kord on ja ma olen hetkel korraga ääretult õnnelik ja samas ka kurb. Ärevus on ka sees, homsete võistluste tõttu Innsbruckis. Aga eks ta kord nii ole - kõik hea peab ükskord otsa saama.
Ees ootab jälle üks suuri mõtteid täis öökene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar