You got me spinning like a satellite in outer space. Gravity keeps pulling me your way

You’re the only one I wish I could forget. The only one I’d love to not forgive. And though you break my heart, you’re the only one. And though there are times when I hate you cause I can’t erase the times that you hurt me and put tears on my face. It pains me to say, I know I’ll be there at the end of the day.

Ükspäev head muusikat nautides ja samal ajal tube turbokiirusel koristades hakkasin ma asjade üle järele mõtlema. Põhimõtteliselt hakkasin endaga mõtetes diskussiooni pidama. Lõpuks jõudsin välja mõtteni, kas inimestele peaks ikka andestama, kui nad on millegi tõeliselt halvaga hakkama saanud. Näiteks, kui mõni on teinud midagi sellist, mis tõsiselt haiget teeb ning osalt ka asju ära rikub. Räägitakse, et andestamine on tugevate inimeste omadus. Ning kui mõni inimene tõesti lubab, et ta enam nii ei tee, siis paratamatult tuleb tahtmine kõik teod andestada ning eluga edasi minna. Kuid teadagi on keelatud viljad magusaimad ning pidevalt astutakse oma lubadustest suure sammuga üle, mõnikord lausa trambitakse nende peal ja unustatakse ära, et peagi tehtav tegu võib lähedastele haiget teha. Kui aus olla, siis ma tegeliku vastuseni ei jõudnudki. Aga eks asi tegelikult oleneb teost ning eelkõige sellest, kas inimene, kes vea tegi, sai selle tõsidusest aru ning mõistis selle teo tagamaid. Tuleks meelde jätta, et paljudel juhtudel ei saa enam tehtud tegusid ega sõnu tagasi võtta ning seeläbi võib teha suuri vigu...

Lõpetasin just kirjandi kirjutamise. Tavaliselt on mul sees selline rahulik tunne, kui ma kirjandi lõpetan. Kuid seekord on kuidagi...poolik tunne, justkui midagi oleks puudu või miskit oleks vaja ümber kirjutada, afa õnneks avaneb mulle see võimalus homme, sest teadagi muudan ma tavaliselt oma kirjandid täielikult ära, kui ma nad puhtandile kirja panen.

Peaks vist ära mainima, et ma näen viimasel ajal äärmiselt imeliku sisuga unenägusid. Mitte küll halvas mõttes, kuid mind häirivad osad teod selles, mis korduvad ühest unenäost teise. Miks ma neid näen ning miks nad mind rahule ei jäta? Ma ju tõepoolest üritan. Ma üritan kogu hingest unustada, kuid nagu näha, mu alateadvus lausa punnib mu üritamisele vastu. Kuid jah, ma üritan kõik oma energia nüüd õppimisse panna. Ehk aitab see unustada.

Mõnikord ma nii soovin, et ma saaksin seista kõigi nende inimeste keskel ja vaadata. Lihtsalt olla ja omada mälestusi oma elu parimast ajast. Aga sügaval sisimas ma tean, et ühel päeval see aeg tuleb, sest kõigel siin elus on oma aeg ja koht.

Ma tahaksin siiralt Mihklit tänada, et ta enda naha ajalehe jaoks ohverdab. Aitäh! Ära pikka viha pea, eks!