There is something I see in you.

He's standing by a broken tree. Has arms twisted.
He's pointing at me, I was dammed by the light .
Coming over. As he spoke with a voice that
Disrupted the sky. He said,
"Hold on lover, don't be ashamed,
I will wrap you in my arms,
And know that you'll be safe.
Let me sign.
Let me sign."

Ma ei mõista, kuidas sa seda teed? Sinu pilt minu silme ees suudab murepilved pea kohalt ära viia. Ükskõik, kui halb parasjagu ängistav mõte ka poleks, sa muudad selle enese teadmata palju lihtsamaks ning koorma kergemaks. Ja pole oluline, kui kaugel sa minust reaalselt oled, ma siiski tunnen, et sa oled minuga. Kuid sellegipoolest tundub paljas mõte sellest, et sa võid kaduda, tekitab minus hirmu.

Imelik, kuidas inimeste ilu jälgimine võib tunduda ühtaegu nii huvitav ja hämmastama panev. Ja ilu all ma ei pea silmas just seda traditsioonilist ilu läbi inimeste silmade. Ma ei pea silmas perfektsete mõõtudega keha või pikki juukseid ning kõike muud taolist. See on midagi spetsiifilisemat. Kui võtta nüüd näiteks konkreetne inimene. Tema näojooned, niivõrd täiuslikuna tunduvad, et kui neid pingsamalt jälgida ja sõrmega igat sentimeetrit tema nahast puudutades tekib tunne nagu kogu see ilu ja erilisus võib hetkega kaotsi minna. Nii ilus ja samas nii õrn, et võiks justkui katki minna. Või tema hääl. Nii pehme, kõrvu hellitavalt madal. Ühtaegu nii lummav ja kaunis. Või tema juuksed, iga pruunjat värvi juuksesalk täpselt õigesse kohta seatud. Iga salgu asetus just nagu karjuks tema ilu nime, lausa hämmastama paneb. Ja tema silmad, nendesse võib lausa uppuda. Need näevad välja täpselt nagu sügav ja lõppematu meri, millesse vaadates tekib hinge lootus, et ehk jõuan ma ühel päeval selle hiiglaslikui mere kaldale ning näen tegelikult, mida ta tunneb, mida ta mõtleb, kuidas ta reageerib... Kõike seda saladuslikku.

Taevalikkuse kehastus. Ja kõige rohkem meeldib mulle kogu asja juures see, et te ei oskaks iial ära arvata, kellega tegemist. Ja see tunne meeldib mulle.

Kommentaare ei ole: