Ho ho hopefully.

Nägin uskumatult imelikku ja kuidagi...kahtlast unenägu. Minu jaoks kuidagi sürr. Aga sellest hoolimata selle sisu mulle meeldis, kohutavalt kohe. Sest see tunne oli õige.

Eile oli jõulupidu koolis. Meie tegime oma klassiga "Tõehetke". Põhimõtteliselt tegin oma margi maha, aga inimesed vähemalt naersid. Üks pisike plika kõndis mööda ja ütles oma emale: "See on see, kellel oli ämber peas ju." Aga tegelikult oli jõulupidu äärmiselt tore ja nalja sai. Kõhukrambid olid lava taga ilmselgelt garanteeritud. Kunagi ma mõtlesin, et kas mina saan ka ühel päeval hobikooriga laval laulda...Eile saingi. Ja tore tunne oli. Kuidagi, täiskasvanulikum.

Plaan A tuleb maha matta. Kuigi plaan hakkas vaikselt teostuma, siis sinu eilne nägemine üle miljardi aasta lõhkus kõik, mille ajaga saavutanud olin. Tuleb midagi muud välja mõelda.
Sa oled kuidagi sõltuvust tekitav. Kui ma sind ei näe, on kõik korras. Aga kui see juhtub, siis tahaksin ma su silmadega lihtsalt ära õgida. Ja ükskõik, kui palju ma ka ei paluks, minu mõtetes sa mind üksi ei jätaks, sest, kurat võtaks, sa ronid sinna olenemata ilmast, olukordadest või tujust. Ma olen vist püsti hull.
Mõnikord ma tahaks kogu pildi, mis ma oma peas tekitan, siiasamma panna, et te näeksite, mida ma päriselt mõtlen.


Ma ei lase sul minna. Hoian sinust igavesti kinni. *naks*



Nunnu.

Kommentaare ei ole: