Inside in, inside out.

Ma sõna otseses mõttes suren maha praegu. Ja selle põhjuseks ei ole mingisugune haigus või vigastus. Mitte midagi muud, kui lihtsalt puhas kadedus! Kui ma olin just msni sisse loginud, hakkas Kristin minuga rääkima ning edastas mulle ühe päris pahviks tegeva uudise. Nimelt, ta nägi Soomes omaenda silmaga Gregorit. Võite ju ainult arvata, mida ma sel hetkel tundsin! Ja kirsiks tordi peal on muidugi see, et ta tegi koos temaga pilti. Mitte temast, vaid k o o s temaga. Ja mina olen niivõrd kade, et ei oska miskit tarka ette võtta. Aga loodetavasti tuleb ükspäev ka minu kord...

Aga armas on asja puhul siiski see, et ta mõtles, et küsib minu nimele autogrammi, kuid kahjuks ei olnud antud hetkel see võimalik. MA TAHAN KAA.

Eile rääkisin üle pika aja Markoga. Jällegi algas vestlust "minu mehest" ehk Gregorist, kui Marko mainis, et ta jäi Trondehimis teisel päeval toimunud võistlustel kolmandaks. (Naljakas, kuidas kõik teda kutsuvad. :') ) Kuid kui nüüd asja tuuma juurde tulla, siis ma tahtsin öelda, et on nii tore teada, et minu sõpruskonnas on inimesi, kes on nii sõbralikud, siirad ja inimlikud. Ja Marko on sellise sõbra musternäidis. Rääkisime vanadest aegadest ja nendest, mis on veel ees. Ja mulle meeldib nii. Ja ilmselgelt on tema üks nendest inimestest, kes lausa suudab oma ilusate sõnadega tuju heaks muuta.

Mul on kogu aeg külm. (loe: nii kuradi külm on!)

Kommentaare ei ole: