For a pessimist, I'm pretty optimistic.

Mõnikord ma soovin, et mul oleksid tiivad. Sellised suured ja valged, nagu muinasjuttudeski. Siis ma saaksin lennata kaugele-kaugele. Sinna, kus ma oma hingepõhjas kõige rohkem tahaksin olla ja kus ma saaksin oma unistused täita.
Kuid mõnikord on mul tunne, et minu tiivad on minu seljalt ära rebitud ning maailm on lausa minu soovide kordamineku vastu. Seega ei jää mul muud üle, kui oma unistustest vaid und näha ning loota, et ühel päeval saavad need teoks. Nagu alati...

Eile vaatasime koos Retiga hüppevõistlusi Pragelatos. Kuna tema pooldab hetke seisuga Gregori suurimat rivaali Simon Ammanni, siis oli see tõepoolest üks närvesöövamaid, kuid ka üks kõige naerurohkemaid võistlusi siiamaani. Esimeses ringis oli Gregor esimesel kohal, kuid finaalvoorus hüppas Simon rohkem ning napsas võidukoha Gregori nina alt ära. Aga see võit tuli napilt. (Täna veel kommentaator rääkis, et kohtunikud ei näinud, kuidas Simon oma käe maandumisel maha pani .:O) Kuid sellegipoolest oli tõsiselt tore. Teinekordki!

Kommentaare ei ole: