My heart melted to the ground, found something true.


I said this world, this world could leave us anyday. But my love for you, it will never go away. And I don't wanna go to sleep cause you are like a dream.



On olemas ütlus: "Armastus on see, kui ei taha magama minna, sest reaalsus on etem kui unenäod." Praegusel hetkel ma pööraks selle ütluse tagurpidi, sest olenemata sellest, kui palju etem see reaalsus on, jäävad minu unenäod siiski peale ning ületavad tegelikkuse sajaga. Mõnikord lihtsalt on nii, et ei tahaks mitte kunagi ärgata, sest unenägu pakub põhimõtteliselt kõike, mida iial oma elus tahta. Kuid paramatult ei saa paljud asjad jääda selliseks nagu sooviks. Nii on ka sellega. Aga ma jätan selle paratamatuse kahe silma vahele ja tunnen hetkest rõõmu ning ilmutan unenägu üha uuesti silme ette, et selle parimatest hetkedest viimast võtta. See oli justkui minu unistus, mis oli täide läinud. Unustamatu.

Eile toimusid siis selle aasta viimased suusahüppevõistlused Oberstdorfis, mis olid samas ka 4 hills tournamenti ehk nelja hüppemäe turnee avavõistluseks. Gregor maandus oma hüpetega ( 133 ja 134 m ) kokkuvõttes neljandale kohale. Kuigi ta näol ei säranud too võidukas naeratus, mis eelmisel nädalavahetusel Engelbergis ja silmis oli sädeme asemel pisut pettumust tunda, mainis ta, et oli võistlusega rahul ning et kõik võimalused on tema jaoks avatud. Siiski, kolm võistlust on veel ees. Ja ma ei tea, mis minuga siis saama hakkab, sest juba esimese võistluse esimese roundi ajal pidin närvikrampe saama ja töllasin mööda tuba nagu segane ringi. Need, kes mind piisavalt hästi teavad, need vist mõistavad, mida ma selle all mõtlen. Nagu näiteks Reti! Aga see selleks. Ma ootan kannatamatult võistlusi!

Praeguseks olen oma sada korda otsast lõpuni kuulanud Leona Lewise "Bleeding Love'i". Mingisugused imelikud emotsioonid kaasnevad selle kuulamisega. Seletamatu õnnelikkus, äratundmisrõõm, nostalgia... ja nimekiri pikeneb. Tegemist on ju ometigi läbi ja lõhki kuulatud looga, mis mulle lõpuks isegi närvidele käis. Aga sedasi on vist iga asjaga.

Arvatavasti on tegemist nüüd minu viimase sissekandega sel aastal. Ühtlasi tähendab see seda, et olen terve aasta otsa suutnud stabiilselt blogida. Saavutus! Aga loodan, et uus aasta tuleb igas mõttes parem, kui see, mis nüüd läbi saab. Kogu südamest ma loodan, et eesolev aasta on sündmusterohkem ja seda ainult selle kõige positiivsemas mõttes. Lootused on suured ja võimsad. Kõigile aga ilusat vana aasta lõppu ja veel ilusamat uue algust. Pidutsege kõvasti! :)

Kommentaare ei ole: