That's what you get when you let your heart win. Whoa!

I wonder, how am I supposed to feel when you're not here. 'Cause I burned every bridge I ever built when you were here. I still try... holding onto silly things, I never learn.

Ma armastan nädalavahetusi, olen ma seda juba maininud? Igatahes, eilse õhtupooliku veetsime Ardi juures. Kusjuures üle pika-pika aja. Aga nii tore oli. Vaatasime kõik koos filmi ja naersime. See oli selline kord, kus sisse tekkis see õige tunne. Kõik olid koos ja õhus oli tunda ühtsust, siirust ja mis kõige tähtsam - sõprust. Kõige naljakam ja samas ka kõige piinlikum hetk saabus muidugi siis, kui Gert täiesti lampi asjale pihta sai. Nii kahju, kui mul ka pole, ma ei saa seda ka siin mainida. Aga siiski, minu näkku tõi see punastavad põsed. Ja mina, Karin ja Anni saime pisut naerda. Ilmselgelt oli see üle pika aja üks kuradi hea õhtu.

Kuid nüüd see asi, millest ma juba eile õhtul ilmtingimata kirjutada tahtsin, kuid ei avanenud võimalust. Tegelikult ei olegi asi kuigi tähtis ega mingi pommuudis, peate pettuma. Aga asi puudutab minu eilset koju kõndimist. See oli kuidagi nii ilus...eriline. Ma pole vist varem maininud, et natuke enne minu kodu on pisike lõik teed, mida ääristavad puud. Ja eile, kui enam lund ei sadanud ning õhk oli meeldivalt soe, märkasin, et see tee oli laternate valguses nii kuradi ilus, et jäin hetkeks lausa seisma ning jälgisin kõike ja talletasin selle pildi mällu. See on igal aastal nii, kui vähegi lund jätkub. Ja iga kord ma arvan, et see jääb viimaseks korraks, aga ei. Ja kuigi see igal aastal juhtub, on see hetk nagu näeks ma kogu vaatepilti esimest korda oma elus. Iga lumega oks moodustab omaette kunstiteose, iga sentimeeter lumist teed; iga valgusviht, mis laternatest tuleb; see kõik moodustab terviku, mis oleks justkui igapäevane, aga kui seda piisavalt teravalt jälgida, siis on see midagi uskumatult ilusat.
Ma ei saa midagi parata, ma olen kord selline, kes taolisi asju tähele paneb. Ja mis kõige hullem - neid ilusaks peab.

Täna küpsetasin kooki. Juhtusin parasjagu telekat vaadates kanali peale, kus üks naine valmistas šokolaadikooki. See saigi saatuslikuks. Tekkis lihtsalt meeletu isu ja nii saigi tahtmine minu üle võitu. Tulemused olid päris head. Päris põhja ma oma meistreiteost ei kõrvetanud. Impressing! :')

Ja kõige lõppu - suusahüpped. Sel nädalavahetusel olid võistlused siis Trondheimis, Norras. Ja minu ootused täitusid. Gregor võitis ja veel pika puuga. Nii kuradi hea oli näha tema suul seda võidukat naeratust ja silmis seda sära, kui ta oma hüppe ootuste kohaselt sooritas. Ja ma ei väsi kordamast, kui faking palju ma suusahüppeid armastan. Järgmine nädalavahetus on ka reserveeritud. Laud ühele @minu elutoas. Võistlused Pragelatos, Itaalias.
Ja see on kõigest üks põhjus, miks ma talve armastan. Võistlused pea igal nädalavahetusel. How nice is that, huh?

Mika tahab mind lõplikult tappa, näidates mulle pilte jumalikest autodest.

Kommentaare ei ole: