So tell me when you hear my heart stop, you're the only one that knows. Tell me when you hear my silence, there's a possibility I wouldn't know.

Sees on selline tunne, nagu mul oleks üle mõistuse palju öelda. Seada ritta sadu sõnu, mis antud olukorrast ja tunnete virrvarrist aimu annaks, kuid kui selle peale pingsamalt mõtlema hakata kummitab peas tühjus. Harjumatu vaikus kajab kohisedes peas tagasi. Ja see tunne on ometigi teistmoodi.
Vahel lausa tahaks end tühjaks jutustada, kirjutada, ligadi logadi. Kuid mõnikord puuduvad selleks õiged inimesed, aeg ja koht. Ja täna on üks nendest päevadest. Võiks ju palju öelda, lausuda sõnu, kuid ometi ei taha, kui see ei tundu õige olevat. Sellest mõni teine kord.

Õues on krõbisevalt külm. Kõdunemisfaasis murule on langenud mingusugune lumeollus ning korrapäratult asetsev jää asfaldil tahab tihtipeale pinna jalge alt ära viia. Kõndides näpistab miinuskraad nina ja kõrvad hakkavad tuppa astudes tulitama. Isegi, kui mõnikord tahaks sellise ilma puhul hoopistükis mõnusasti sooja-sooja teki sisse mähituna teed juua, mis keelt tasapisi kõrvetab, on see sellegipoolest üle mõistuse mõnus. Talv on tulekul ja see mõte rõõmustab mind hullupööra.

Lõpetasin eile Honoré de Balzaci "Isa Goriot'". Tuleb mainida, et see raamat pani mind asjade üle mõtlema. Nii sageli kipume me kõik unustama seda, mis tõeliselt tähtis on. Inimesed panevad panti kasvõi oma elud, et kuhugi jõuda. Ühiskond ju nõuab seda, ootab salakavalalt nurga taga. Tähtis on pesitseda mingil kindlal trepiastmel, kus kari inimlelusid just nagu linnupojad pesas kisades väärilist toidukorda ootavad. Ja siis tuleb silmitsi seista pettumusega, et kogu laipadest ülemarssimine ei toonudki mingit edu. Ehk see teos liigutas mind, omal moel.
Unistada võib, soovida võib, tuleks seada sihte ning püüelda eesmärkide poole, kuid seejuures ei tohiks unustada neid, kes samal ajal meie kõrval on ning seetõttu võib-olla kannatavad.

Täna sain enda kätte Sofi Oksaneni "Puhastuse". Ootan pikisilmi, mil seda lugema saan hakata. Homne päev võib olla üks nendest õnnelikest. Üha enam hakkab mulle tunduma, et nädal aega koolivaba elu on ilmselgelt liialt lühike aeg. Vajaksin lisaks teist.

Tõotab tulla vist üle pika aja mitte just kõige lühem sissekanne. Olen vist lainel, mingil moel. Igatahes, tahtsin veel rääkida paar sõna vormelist. Araabia Ühendemiraadid, kummaliste nimedega naftašeigid, luksus igal pool, kuhu ka ei vaataks, hullutavalt kuum päike ning nurruv mootorimürin. Ehk ühesõnaga Abu Dhabi. 2009 aasta hooaja viimane etapisõit. Sõit oli edukas, Vettel võitis paljuski tänu Hamiltoni rikkele ülekaalukalt sõidu ning Mark Webber tõi koju teise koha, kindlustades kaksikvõidu. Abu Dhabi ringrada on uskumatu. Kuigi uskumatus väheneb pisut, kui mõelda, kui kalliks raja ehitamine maksma läks - 71 miljardit eurot. Sama palju, kui kulub raha Londoni olümpiamängudele (2012). Aga samas pole see vist mingi raha, kui põhimõtteliselt tagaaias puuraugud pesitsevad. Igatahes, hooaeg oli võimas ning minust on saanud tagasipöördumatult fänn.


Muusika: Clueso - Gewinner. Taaskord olen avastanud midagi erilist. Mul on siiralt kahju neist, kes sõnadest kahjuks aru ei saa.

4 kommentaari:

Tiiger ütles ...

Hea on vaadata inimhinge avanemist. Maailmavaade ja muusikamaitse ka sobivad ning seega tundub, et pean end käesolevale kanalile pikemaks tuunima. Mu tähelepanu ei ole lihtne köita, võid ennast selle eest pisut kiita. Aga ainult pisut.

Anne-Maria ütles ...

Olen meelitatud. Ning õige pisut üllatunud. Kiita...hmm..võib-olla kunagi tulevikus, kuid mitte veel.

Kas tohib küsida, kelle tundmatuga siinkohal tegemist?

Sneaks. ütles ...

mina võin su kirjasõber olla. kui aus olla siis mina tunneb sust täitsa puudust :(

Anne-Maria ütles ...

Samad sõnad.