In the dark you tell me of a flower that only blooms in the violet hour. Your back's a meadow, covered in snow.

Soe tunne langeb sisemuses just kui tulikuum laava ning põhja jõudes kivistub tasapidi. Täpselt nagu jääks see igaveseks ja annaks end tunda iga pisema liigutuse peale. Seob paitavalt käed ümber südame ja lubab ei lase lahti. Just nagu ei tarvitsekski mõelda lahkumisele. Selleks, et otsida paremaid paiku. Õnne ja õnnetust, naeru ja pisaraid. Nagu oleks leidnud juba kõik selle, mida ihanud. Silmapiir on tühi, eesmärgid ei vehi enam endise innukusega kätega ning ei kutsu end hüpeldes otsima. Ees seisab tühjus, mis end tasapisi rahuoluga täidab.

Õues on liialt soe. Ebameeldivalt soe. Mitte liiga palav ning samas mitte parajalt külm. Kujutlustes seisab pilt krabisevast külmusest ning pehmest lumest. Ehk võetakse mu palveid kuskil imelikus dimensioonis kuulda ning selle aasta parimaks päevaks tuleb valge vaip lõplikult maa peale ja ei mõtle sealt vähemalt 3 kuud lahkuda. Ma lihtsalt tahan, et minu aeg kätte jõuaks. Minu õnnelik koht.

Täna on meeleolu. Kuid koht ja inimesed pööravad selle mõju hoopis vastupidiseks.


Muusika: Mutemath - Spotlight

2 kommentaari:

lonnikirjutab ütles ...

sul on väga hea maitse muusikas:)

Anne-Maria ütles ...

Eh, aitäh:)