Täna alustasime nädalavahetust varakult. Käisime Tartus kinos, sõime head ja paremat ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Tegelikult jõudsin järeldusele, et ma võiksin raamatupoes vist igavesti olla. Keegi võiks mind hommikul sinna viia ning õhtul järele tulla, sest nii palju oleks uurida ja vaadata. Ja sellepärast ongi äraütlemata kahju, et Otepää raamatuvalik piirneb põhimõtteliselt Konsumi poelettidel asetsevaga. Ja see ei ole ikkagi seesama.
Tegelikult oli sama olukord ka muusikaosakonnaga. Laulud arvuti playlistis ei ole mitte mingil moel võrreldavad sellega, kui kõik lemmikalbumid plastikkaantega ümbritsetult näppude vahel on. See tekitab sellise teistmoodi tunde ning mõte plaadist kui sellisest valmistab rõõmu. Oleksin tahtnud terve kaupluse endaga kaasa vedada. Ja aeg sellistes toredates paikades tahtmatult lausa lendab ja mitte kuidagi ei tahaks lahkuda. Ilmselgelt olen ma nagu laps kommipoes.
Viimasel ajal on kõik väärtused end ümber paigutanud ning mõtlemine hakkab võtma uusi suundi. Ja see on tore.
Taaskord olen tõestust saanud sellele, et head muusikud, kes tõepoolest oskavad otse laulda ning suudavad publiku endaga kaasa kutsuda, peaksid tegema tihedamini live albumeid. Taaskord sattusin ühe suurepärase kauamängiva otsa - Jack Johnson "En concert". Selle nime all ilmus nii kontserttuuri pooleldi dokumentaal-DVD kui ka album. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegemist on suurepärase plaadiga. Kõige parem osa selle juures on, et lindistatud on kõik minu isiklikud lemmiklood. Seda kuulates tunnen, et võiksin rahulikult maha istuda, hingata sügavalt sisse-välja, mõelda elu kõige parematest asjadest ning lasta lihtsalt enesel puhata.
Tahaksin nii palju asju öelda ja mõttekeerisest heledamad terad välja otsida, kuid lihtsalt tahtmist pole. Võib-olla mõni teine kord.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar