Imelik on märgata asju, kui oleme neist varem mööda vaadanud. Lasknud pilgul rännata kohtadesse, mis ehk mõnel viisil lähema vaatluse korral tühjadeks osutuvad. Mõttevaeseteks ja kaugel sellest, mis tõeliselt loeb. Me näeme asjade pealispinda, kuid sageli puudub viitsimine vaadata nende sisemusse. Näha tõelist maailma, täis nurke ja vaatevinkleid. Näha värve, mis on erilisusest kokku segatud. Laiendada ringi, muuta kujundeid.
Inimesed on nii sageli pimedad. Võib-olla tähelepanematusest, kiirest elust või puhtalt egoistlikkusest. Nad on lasknud klappidel silmadele langeda ning panevad antud momendil tähele asju, mis mõtete pealmisel kihil asetsevad ning end julmalt peale suruvad.
Tegelikult on üle mõistuse vahva saada osa uutest elu vaatenurkadest. Rännata ja käia mööda külgi ja seinu, mille pinda sõrmeotsad poleks võib-olla ehk kunagi puudutada saanud. Asjade nägemine jätab pildid mällu, kompimine kinnistab need. Pilvede taga päikse nägemine on aga juba omette klass.
See on huvitav ja samas kummaline, kuidas täiesti võõrad inimesed suudavad esile kutsuda selliseid tundeid. Emotsioone, mida ei oska kirjeldada ning millest on võimatu kirjutada. Mõni üksik žest, huultele veab end naeratusevine. Oleks alusetu arvata, et see on midagi, mida võiks ette ennustada või pikisilmi oodata. Hoopis midagi uut. Ja selliste tundmuste nimel lausa tasub elada.
Tegelikult on täna just üks nendest päevadest, mil tahaks lausa meeleheitlikult jõulukaunistused üles riputada, süüa usinasti piparkooke, tunda nende lõhna sõrmeotstel ja lasta läbi uste hinge sooja tunde, mis sisemuse kihama paneb. Ehk võib väita, et jõulud on sel aastal saabunud minuni eriti varakult. Kommertspüha või mitte, tunne on see, mis loeb ning asja eriliseks muudab. Ja miks mitte alustada asjadega pisut varem?
"Winter holds me with his arms of icy white, and kissed my breath with frost upon the pane..."
Muusika: Jack Johnson - Times Like These
Vaja oleks mõne targa arvutigeeniuse abi. Andke endast märku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar