Zsa zsa zum.

Belive it or not, aga ma olen praeguseks hetkeks täpselt 5 tundi jutti vaadanud "Sex and the city’t” , magustoiduks lisandina pealelõunased paar tundi. Arvatavasti ei ole ju uskumatu, et mul selle vaatamisest küll ei saa. Pean tunnistama, et need neli naist on nii erakordsed ja omanäolised, lihtsalt uskumatult heade karakteritega. Pealegi hakkab New York mulle iga korraga uut osa vaadates varasemast rohkem meeldima. Siiski, it's the Big Apple.

Inspireeritud. Kas naine ja mees saavad olla suhtes sõpradena, kuid samas puuduks neil so called zsa zsa zum? Pealtnäha täiuslik kooskõla, kuid ilma, et suhtes olijatel oleks kõhus ringi lendlevad liblikad, pead täidaks pidev mõttejada kaaslasele nind südames pesitseks see siiras tunne, mis võib muuta inimese kõige tugevamaks ja õnnelikumaks maailmas, kuid samas suudab vaid vähese ajaga maatasa teha - armastus. Olgem ausad, see on siin maailmas tõeline ühine soov, olenemata rassist, soost või vanuses - leida see keegi ning olla õnnelik.
Kas võib väita, et põhjus, miks sellistesse suhtesse põigatakse, võib olla seotud kartusega jääda üksi? Või on tegemist pelgalt kinnisideega leida omale kaaslane ning olla temaga koos, hoolimata sellest, kas nende vahel on sädet, armastusest rääkimata?
Väidetakse, et siin maailmas on igaühe jaoks keegi. Teoreetiliselt oleks see justkui õige, sest maailmas on umbkaudselt üle 7 miljardi inimese. Arvestades seda, peaksid kõik leidma endale oma hingekaaslase ning tõelise armastuse.
Kuid siiski, kas tõeline armastus tõesti eksisteerib? Või on see lihtsalt mingi inimese poolt välja mõeldud jama, et inimesi lollitada ning uskuma panna, et selline asi tõesti olemas on? Kuid võib-olla tõesti pesitseb kuskil maailmanurgas see 'õige', kes tekitab selle tunde, mis kestab loodetavasti terve elu. Ja kui, siis kaua see inimene oodata võib? Äkki on temagi üks nendest, kes pea ees suhtesse põikavad, et mitte üksi jääda.


Saage minust ka aru. Kell on 4 hommikul, mõtteid on palju, kuid väljendusviisi ei leia. Lack of words.

4 kommentaari:

Yoniks ütles ...

Kas ilmtingimata on vaja kedagi, et olla õnnelik? Ma vaidleks sellele vastu. Paljud mu sõbrad on väga õnnelikud, kuigi neil pole kedagi kellega õnnelik olla.
Õnn võib tulla ka mujalt kui teistelt inimestelt. Ma olen näiteks leidnud oma õnne nii loodusest kui ka kassilt, kuigi ma tegelikult vihkan kasse :D
Armastus ei tule ilmtingimata teistelt inimestelt.

Nännu ütles ...

Ma ei vaidlegi sellele vastu. Ma võin ka olla õnnelik igasuguste pisikeste asjade üle. Kasvõi see, et päike paistab või mu kass (inspireeritud:D) hommikuti süüa tahab vms. Aga siiski, vähemalt mind teeks küll õnnelikuks see, kui keegi mu kõrval oleks. ;)

gertu ütles ...

Ma arvan, et selle "härra õige" ootamine võib olla küll üks maailma väsitavamaid ja piinavamaid asju.. ent samas, kui ta ühel hetkel kohale jõuab.. siis ei olegi rohkem põhjuseid tarvis. Ja võibki õnne uppuda.
Ja ma leian, et suhe pole õige, kui ta vaimselt mitte midagi ei paku. Puht selle pärast, et keegi lihtsalt oleks.. ma kardan, et see rikub lihtsalt ühe ilusa tunde ära!

Nännu ütles ...

Nõustun sinuga sõna-sõnalt!