Thanks for the memories.

I remember that I can still feel you. Sometimes I’m blind but I see you. You are here but so far away. You’ve gotten into my system. You are in control of my mental. Can’t explain my position or the condition that I’m in.

Hommikul oma igahommikuise kohvi järele minnes, valdas mind millegipärast selline veidi imelik tunne. Just nagu oleks september, õues selline hall ja pime ning mina oleks nagu hetk tagasi tänu vastikule äratuskella tirinale ärganud, et peagi virkalt kooli kõmpida. Ja tänu kassile, kes armastab palju rõdul käia, jäi aken ka sel öösel lahti, seetõttu oli köögis natukene jahe. Tekkis tunne nagu sügisene külm ja karge õhk oleks terve köögi ära täitnud. Kõige selle tõttu oli kuuma kohvi tassi valades nii mõnus tunda oma ninasõõrmetes mõnusat kohvi aroomi. Naljakas, kuidas midagi nii lihtsat ja tavalist saab olla omamoodi maagiline.

Kariniga käisime täna jalutamas. Üle mitme päeva pääsesin jälle linnatänavatele, hoolimata sellest sombusest ja vastikust ilmast. Päris pika tiiru kõndisime maha. Trajektooriks Keskuse - K90 ning tagasi. Pean tunnistama, et hüppemägi on minu lemmikkohaks selles linnas. Inspireeritud suusahüppeteemast rääkisime me muidugi sellega seonduvatest inimestest, paljudest mälestustest ning arutasime ka seda, kes oleks mulle ideaalseks kaaslaseks. Tuleb tunnistada, et temast paremat ei oleks. Tegelikult ma olin omadega justkui seitsmendas taevas, siiamaani vist. Olime justkui kaks tobu oma vihmavarjudega keset sportivaid inimesi, aga siiski, omaette mõnus oli. Telefonis on ka lõpuks hüppemäe pilt, jei.

Alates täna kella üheksast õhtul olin naelutatud taaskord teleka taha. Natuke rohkem kui kaks ja pool tundi sain ma nautida suurepärast suusahüppamist. Jah, jälle hakkan peale. See on mu suurim nõrkus, niiet arvestage sellega. It made my day! Gregor on 4-nations GP 2008 võitja. Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Oeh, mis muud öelda. I love him.

Kommentaare ei ole: