“The miracle isn't that I finished. The miracle is that I had the courage to start.” ― John Bingham

“Struggling and suffering are the essence of a life worth living. If you're not pushing yourself beyond the comfort zone, if you're not demanding more from yourself - expanding and learning as you go - you're choosing a numb existence. You're denying yourself an extraordinary trip.” 

― Dean Karnazez

Olenemata sellest pisikesest asjaolust, et olen pärit linnakesest, kus pea kõik elanikud - päris pisikestest nubludest üsna aukartust äratava vanusega inimesteni välja - vähemalt mingil moel tihedalt sportimisega seotud on (hallo, suusatamine), pole ma kunagi olnud üks nendest, kes ühest trennist teise jookseb ning sealjuures kümne muu kohustusega, nagu kool või normaalse sotsiaalelu juhtimine tegeleb. Kui paar aastat võrkpallitrenni välja arvata, olen olnud suurema osa enda elust pigem kirglik tugitoolisportlane kui see, kes ise suure entusiasmiga suusarajale kippus minema.

Küllap olen ma üks nendest paljudest, kes siiralt ja südamest aastaid tagasi põhikoolis kurval kombel spordiga tegemisele  neid lõputuid mõõdupuid ja ajas muutumatuid latte taga ajades lehvitas ning head aega lausus. Minu jaoks olid kehalise tunnid kohati üsna väljakutsuvad, kuna loomulikku talenti polnud mul tollal ega pole vist ka nüüdki vähemalt pooltes harrastatud ning katsetatud aladel. Siiamaani käivad judinad üle selja kui teisele kooliveerandile ning akrobaatikale tagasi mõtlen...või kui kohutavalt piinarikas oli mu jaoks kaheteist minuti jooks. Kuid nüüd meenutades on üsna nukker mõelda, kuidas tollane kellegi poolt ettekirjutatud hindamiskriteeriumide pidev jahtimine suuremalt jaolt isiklikku arengut märkamata minu jaoks spordi kui sellise täielikult tappis.

Kuid kummalisel kombel suudab elu sageli täiesti ootamatutel hetkedel omad korrektuurid sisse viia ja juhtida inimesi teedele, millel tallamist ehk iialgi ette poleks osanud kujutada. Kui eile kohati sügavas lumes ning omamoodi imelises maailmas jooksin ja endale tegelikult teadvustasin, et käes ongi viimaks detsember, ei suutnud ma kohati mõista selle olukorra tähendust ja väärtust minu enda jaoks. Jõulukuu saabumine on endaga kaasa toonud ka olulise tähtpäeva: olen nüüdseks regulaarselt kaks aastat jooksnud.

Küllap kõlab see paljudele kummaliselt või ehk isegi arusaamatult, et taolisele asjale niivõrd palju tähelepanu pööran, kuid ehk aitab mõistmisele kaasa asjaolu, et tegemist ei ole pelgalt jooksmisega. Minu jaoks tähendas see täiesti uue lehekülje pööramist. Millegagi alustamist, mis senise elukorralduse täiesti peapeale pööras ja endaga uskumatult palju positiivseid ja sõnulseletamatult tähtsaid asju kaasa tõi. Ma ei oska sõnadesse panna põhjust, miks ühtäkki keset talviseid külmakraade ning lumehangesid minus ootamatu tahe jooksutossud jalga panna ning esimestelt kordadel end reaalselt hingetuks joosta tekkis, kuid miski selle lumepalli minus veerema pani. Ja reaalselt veereb see siiani...

Mäletan veel nii selgelt, kui raske alguses oli. Kuidas hinges pitsitas või lihastesse pärast tõsisemaid pingutusi iga liigutusega õudne valu sööstis. Oleks olnud lihtne alla anda ja tagasi endise olukorra juurde pöörduda, mis endas lõputut mugavustsoonis istumist peitis. Aga ma ei tahtnud käega lüüa ning olla enesele seatud eesmärkidest viletsam. Omamoodi täieliku enesedistsipliini ja uue elustiili ülesehitamine, mis oma ajamahukusega küll hirmutas, kuid nüüd tagasi vaadates täielikult end ära tasus. Sest seda imelist tunnet, mis pärast head ning rasket jooksu hinges plahvatuslikult laiali paiskub, ei suuda vist ükski sõna või lause täielikult kirjeldada. Või kui meeletult palju on see kõik mind rasketel hetkedel toetanud ning aidanud. Kuidas mõnel hetkel viha iga joostud sammuga kehas lahtub või rõõmsad emotsioonid üle kere laiali valguvad ning suure naeratuse suule joonistavad. Omamoodi teraapiline tegevus, mis niivõrd sageli pulgad peas kenasti ritta seab. Aeg mulle endale.

Kuid aja möödudes muutusid joostud vahemaad sujuvalt pikemaks, ajad mingi kindla kilometraaži läbimiseks paremaks ning enesetunne kindlamaks. Kohati oli jube raske uskuda, et mina, kes ma varasemalt Cooperi testile kahel korral aastas õõvastusega otsa vaatasin, nüüd vabatahtlikult kordades rohkem pingutan ning paremate tulemuste nimel töötan. Kogu see pisikesi verstaposte täis protsess tõi endaga kaasa vaikselt peas kasvavad mõtted mingil momendil ehk ka mõnel jooksuüritusel osaleda... Siinkohal pean ilmselt tänama neid inimesi UPMis, kes mulle sealse praktikaperioodi ajal vajaliku välise tõuke andsid  ja ma end esimest korda Ümber Pühajärve Jooksule kirja panin. Sellele järgnes registreerimine Tallinna poolmaratonile ning hullumeelne treeningperiood, mil ma ilmselt enda senise tippvormi saavutasin, kui seda on sobilik sedasi kutsuda... Sel aastal jooksin esmakordselt Tartu maratonil, mis oli minu jaoks raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, sest eelnenud kuudel jooksin koolielu poolt tekitatud stressi ning ajapuuduse tõttu kordades viletsamalt kui oleks võinud. Kuid seda hetke, mil näed oma enda venda, kes mõned minutid enne lõpetas, finišijoonel kaasa elamas ja naeratades ootamas, ei suuda vist kuidagimoodi sõnadesse panna. Sel hetkel oli iga joostud kilomeeter vaeva väärt.

Kogu antud teekond on olnud imeline. Kohati on olnud meeletult raske, just nendel momentidel kui motivatsiooni või jõudu kehas napib ja iga joostud samm vaimselt tühjaks pigistab ning mõtted jooksmisest sügavale maa alla matab. Kuid teisalt on see kõik mulle niivõrd palju rõõmu pakkunud. Mind lihvinud, muutnud ning hoopis teistsuguseks inimeseks kujudanud. Seda nii füüsiliselt, kuid hoopis tähtsamaks pean vaimse tasakaalu leidmist. Iseenda piiride kompimine ning ületamine on mind pannud end hoopis teistsuguses perspektiivis nägema ning õpetanud nende asjade kohta, mida arvasin endas mitte eksisteerivat. Olen mõistnud, et siin ilmas ei ole midagi, mis oleks niivõrd käeulatusest väljas või mida ei ole võimalik saavutada. Ja et ma olen palju tugevam, kui arvasin varasemalt olevat. See ei ole olnud lihtsalt jooksmine. See on olnud elu.

Kuid.

Viimastel kuudel muutus jooksmine minu jaoks aga õige pisut kummaliseks, kohati isegi vastumeelseks. Olenemata sellest, et see kõik tähendas minu jaoks kõigest keerulisest hoolimata tervet maailma, tundsin pidevalt, et jooksen iga katsega vastu  rasket ja kõrget seina, mida niivõrd raske on vältida, rääkimata sellest ülehüppamisest. Küllap sai asi alguse juba sel suvel, mil jooksmine töö kõrvalt üsna üle kivide ja kändude käis ja enesedistsipliin kohati lausa et kaotsi läks, ning kulmineerus äkilise elukoha muutusega, mil üle lahe Soome "kolisin". Jooksmine muutus kõige kõrvalt omamoodi kohustuseks, mis oli kuskil kalendris üles märgitud ning vajas ärategemist, et linnuke kirja saaks. Sedasi on aga kogu protsessi raske nautida ning täielikult rõõmu tunda. Kõike seda, mida jooksmine mulle tegelikult pakkuda võiks.

Kuid naljakal kombel on lumevaiba mahasadamine kõik taas uude perspektiivi seadnud. Enda jaoks mingite reeglite määramine ning struktuuri ülesehitamine koos ümbritseva keskkonna muutusega on mind sellest august, kus mõned pikad kuud viibisin, viimaks välja toonud. Ja see valmistab mulle uskumatult palju rõõmu. Nüüd ei jaksa ära oodata, mil taas jalad lumiseks saan teha!

“It was being a runner that mattered, not how fast or how far I could run. The joy was in the act of running and in the journey, not in the destination. We have a better chance of seeing where we are when we stop trying to get somewhere else. We can enjoy every moment of movement, as long as where we are is as good as where we'd like to be. That's not to say that you need to be satisfied forever with where you are today. But you need to honor what you've accomplished, rather than thinking of what's left to be done (p. 159).” 

― John Bingham

Muusika: Pharrell Williams - Happy


“Running! If there's any activity happier, more exhilarating, more nourishing to the imagination, I can't think of what it might be. In running the mind flees with the body, the mysterious efflorescence of language seems to pulse in the brain, in rhythm with our feet and the swinging of our arms.” 

― Joyce Carol Oates

Kommentaare ei ole: