Kuna tuleb välja, et paljudes Euroopa riikides on kuues detsember tunduvalt olulisem ja suurem püha, kui see meile kombeks on, ja see organiseerimistuhinas kõikide viimase nädala Lapimaa reiside ja suure kuhja kooliasjade vahele imeliselt hästi ära mahtus, pidasime isekeskis ühe armsa jõulupeo juba õige varakult ära. Ja nagu ikka oli süüa üleliia palju, kuid rõõmu ja naeru see-eest topelt rohkemgi.
Päev algas imearmsa ühise hommikusöögiga (jah, jälle sõime...), mis täpselt nagu filmist välja oli võetud. Armas sabin köögis, tihe lumesadu akna taga ning see tunne südames, mis ainult detsembrikuu saabudes taas välja tuleb. Kui kõht korralikult täis, jätkus meie päev ühise küpsetamisega, kus vahepeale juuksur-vanaema Krissi meid järjepanu järjekorrast letti võttis, et meie soengud õhtuks kauniks muuta. Ja kui kell pärast pikka päeva viimaks seitse sai...siis sai jälle süüa! :)
Aga tegelikult on lood sedasi, et need tüdrukud mulle nii ilmatuma kalliks saanud.
Muusika: Lenna - Seal Kus Jäljed Kaovad Maast
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar