Always remember you.

Aeg möödub ikka uskumatu kiirusega. Alles oli mul privileeg kurta selle üle, kui kohutavalt tühi kuu november minu jaoks on, kui ta juba, sama kiiresti kui tuli, läbi sai. Ja tõesti ongi käes detsember. Kas ma olen ainuke, kellele see niivõrd sürreaalne tundub olevat?

Kuid detsember. Kuu, mis tekitab ühteaegu nii rõõmu kui õige pisikest tuska, mis rinnus iga mööduva päevaga ühtaegu kasvab ja kahaneb. Elu Lahtis on viimaste nädalate jooksul muutunud üsna armsaks ja kasvanud südame külge. Ja ma ei saaks seda kõike seostada millegi muuga, kui vaid inimestega minu ümber. Niivõrd palju erinevaid karaktereid, vaatenurki, arvamusi, kogemusi ning külgi, millelt elu hoopis teistsuguse pilguga hindama hakata. Vahel võib olla see mõistusele arusaamatu, kuidas taolise lühikese aja jooksul võib esialgsest kummalisest ning kaugest tutvusest välja kasvada midagi niivõrd uskumatult imelist ja hingele kallist. Midagi, mida nii mõnegi inimesega siin võib nimetada elukestvaks sõpruseks. Midagi sellist, mida ei murra ei aeg ega vahemaa. Taolistel hetkedel ei oskagi kuidagi olla või otsustada, keda selle kõige eest viimaks tänama peab. Erasmus on imeline. Elumuutev kogemus. Ja antud hetkel on mul äraütlemata kahju, et see kogemus, see Lahti, nende inimestega varsti lõppema peab. Vähemalt selleks aastaks. Kuid see ei tähenda, et meie lugu siinkohal läbi saaks.

Aga mingil määral on jõulutunne, või vähemalt see, mis talve puudutab, ka siia jõudnud. Pisut üllatav ning harjumatu on see, et päevavalgus harjumuspärasest veelgi varem pimedusse kandub, kuid õnneks päästis esimese lumevaiba mahasadamine kõik. Sest mingil põhjusel ei suuda sõnadesse panna seda maagilist tunnet, mida tänavalaternate valgusvihus sillerdav lumi ning öövine endas peidavad. Lihtsalt imeline.

Kummalisel kombel tiirleb meie elu Mukkulas tõepoolest vaid toidu ümber. Nüüdseks, mil külmakraadid pisut rohkem miinuste poole kalduvad ja õige kerge lumekate ka maale on langenud, pakub igaõhtune kohvitamine ning teejoomine ilmselt ka õige pisikest konkurentsi. Aga nii ta on, naljakal viisil koguneme kokku suuremalt jaolt vaid söögilaua taga. Küpsetamine ja pliidi ääres seismine tundub meile kõigile südamelähedane olevad ja sedasi pole see lisakilode suveniirina kojuviimine enam pelgalt muinasjutt, vaid hakkab vaikselt reaalsuseks muutuma...Ja nii me siin olemegi ainult söönud ja joonud ning vahepeal kooli kõrvalt peole ka jõudnud. Eks pildid räägivad allpool rohkem enda eest!

Viimased nädalad on olnud üsna töised. Eksamid ning eelmisel nädalal toimunud finantsnädal panid ühtäkki liigsest vabast ajast, mida varasematel kuudel liigagi palju juhtus käes olema, puudust tundma. Kuid eelpool mainitud nädal oli õpinguid silmas pidades ilmselt parim, mis siiani on olnud. Igapäevaseid loenguid viis läbi õppejõud Ameerikast (Jeffrey Woo nimeks, Libery University). Inglisekeelne õpe muutus sel hetkel üsna väljakutsuvaks, kuna terminid tuli endale selgeks teha nii eesti kui inglise keeles, kuid selle vastu polnud mul tõepoolest midagi. Nädal oli vahva!

Nüüd on järele jäänud vaid üks eksam ja siis ongi selleks semestriks kõik. Uskumatu...

Muusika: Panama - Always