In spite my best ambitions, getting in the worst situations. But here I am crystal clean.

Tänane õhtu meenutas mulle mingit vanat filmi. Vaevu silmaga eristatav kogu astub tareuksest välja, hämar valgus püüab pilku. Vaikne mõmisev hüvastijätt ja asutakse teele.
Erinevuseks on tänavalühtritest lumevaibale varje joonistav valgus ning teadmine, kuhu tasapisi raskelt läbi lume jalgu vedades peab astuma. Lumehelbed langevad nahale, takerduvad juustesse ning silmade all annab tunda kummaline niiskus - tillukesed mustad laigud ääristavad silmi omalaadse raamiga. Sisemus muutub sekundite möödudes aina soojemaks ning tundekübe kõditab. Suunurk tuksatab muigeks. Ja mingil hetkel turgatab pähe mõte. Tee ei ole otsatu - see viib kuhugi. Sinna, kus sind oodatakse.

Millegipärast kaasneb alatasa jõuludega selline kummaline tunne. Teadmine, et me oleme vajalikud. Kellelegi siin kuskil tähtsad, olenemata sellest, kus maailma nurgas see keegi parasjagu ka ei oleks. Sellistel hetkedel on nii tore mõista, et meie ümber on inimesed, kes meid armastavad. Ja et meie võime neile täpselt sama suure osa oma südamest kinkida. Võib-olla ehk suuremagi. See on kõige tähtsam. Ning iga jõul on see tunne leidnud teistmoodi raja, mil moel hinge pugeda. Erilisus on taaskord omandanud uue tähenduse.

ILUSAID PÜHI KÕIGILE!


Ma unistasin täna ilusatest asjadest.
Muusika: Ellie Goulding - Wolves

4 kommentaari:

Mihkel. ütles ...

You're not the only one,mul täna kodus peale koolijärgset magamist oli ärgates mingi meeldivalt kahtlane rõõmujoovastus ja nunnutimes,mis kestavad senimaani:)

Anne-Maria ütles ...

Nii tore ju. :)

Ilusaid jõule, Mihkel!

Mihkel. ütles ...

üjeees,sulle ka Ninnu khihi:D

Anne-Maria ütles ...

Haha, mis nimeke:D:D