Lisztomania.

Endised sõnad albumite kohta (Animal Collective "Merriweather Post Pavilion" ja Phoenix "Wolgang Amadeus Phoenix") tundusid ebaõiglased ning vajasid korrektuure. Kuulasin plaate veelkord. Üksinda, kaaslaseks vaid pilkane pimedus. Sulgesin silmad ja lasksin meloodial tansiskledes vaikselt üle mu keha laiali valguda. Albumid on kokku pandud voolavalt, kuid ometi leiab küllaga pisikesi nüansse, millesse süveneda. Nootidega kaasa triivides oleks just kui sattunud mingisse kummalisse paralleeldimensiooni, täiesti omamoodi maailma. Nii palju erinevaid pilte kerkib silme ette, märkamatult stsenaariumite vahel seigeldes. Värvid heegeldavad pimeduses pilkupüüdva keti, mis rütme tasakaalustades tasaselt kaasa kõigub. Midagi omamoodi geniaalset. Kunst, mis aitab meil endil artistideks olla, lastes kujutlusvõimel vabalt lennata.
Ehk tegemist on minu meelest tõesti ääretult heade kauamängivatega. Pole kaua aega midagi nii head enda kõrvus kumisemast leidnud.

Ja parem jõuda suurepäraste asjade juurde väga hilja kui mitte kunagi.

Muusika: Phoenix - 1901, Animal Collective - My Girls