I'm stepping around in the desert of joy. And everything will happen and you wonder how and you wonder why.

Mind vaevab mingisugune kummaline otsustamatuse tunne. Olemine on kahtlaselt ebakindel, mõneti isegi õõvastav. Teoorias peaks ju otsuste tegemine lihtsam olema, kui need silme ees tiirlevad ning kutsuvalt vilguvad, kuid ometi ei ole tundu see sugugi nii olevat. Ei saa lihtsalt säravamate tulukestega ning pealtnäha meeldivaid välja valida. Diskotulukeste asemel võib nende tagamaadel hoopis ebameeldivate üllatuste osaks saada. Täna tirises peas just kui mingisugune kell, mis äratas ülesse ümber hõljuvast turvalisest udust, millesse oli end nii lihtne unustada. Tuletas meelde, et ma pean hakkama peagi sügavalt järele mõtlema ning langetama suuri otsuseid. Kuid millegipärast tunnen, et ma ei ole selleks veel valmis. Hinges ei ole tahtmist ning võib-olla puudub ka kindel siht silme ees. Päev-päevalt seatud pinge kasvab ja nähtamatu kirves pea kohal kiigub aina kiiremas tempos. Sellistel hetkedel, kus elu ja tulevik pisut reaalsemalt silme ees terendavad ning oma olemasolust märku annavad, võtab minus võimust hirmukübe. Mulle meeldib turvalisus. Kuid paratamatult on just vastupidine see, mis enamasti hüpnotiseerivalt otsa vaatab.
Kõik otsused on endale tumeda kattevarju peale tõmmanud ning kahtlus üritab vaikselt sisse hiilida.

Kuid ometi...Kõik on varieeruv. Positiivsete emotsioonide virrvarr, mis südamele sooje varje joonistab. Ühel hetkel on tunne, et süda tahaks lausa välja hüpata. Paisub rinnus nii suureks, nöörib kinni mõtlemisteed ning kõditab seestpoolt. Siis ei oska enam millelegi muule mõelda. Tõsi on, et mõnikord on reaalsus hea. Üks silmapilk, mis aitas mõista, et kõik see ei olegi üks suur kujutelm. Midagi, mis ootaks mind ees mingis muus kummalises paralleeldimensioonis. Hoopis tõelisus ja järjekordne juhatav jälg selle poole on leitud. Küsimärkide kõrvale paigutavad end kindlad faktid, mis on käega katsutavad. Üks suur segadus.

Õues valitseb tõeline pakane. Külmakraad termomeetril libiseb virkalt aina allapoole. Ja mul ei ole selle vastu vähemalgi määral midagi seni, kuni õues ringi kannatab jalutada. Sellest mulle piisab. Ehk miinus kakskümmend viis oleks vist küllalt. Ma vist ei oska välja tuua midagi rohkem nauditavamat, kui krabisevalt jäist õhku, mis hõlmade alt sisse poeb ning hommikust sinist taevast, mis päikese tulekut rõõmsalt ette ennustab.

Sokratesel on olnud täiesti õigus. Selleks, et saada targaks tuleb tõepoolest mõista, kui vähe me tegelikult teame. Ja mu sisetunne ütleb mulle, et uusi asju, mida avastada, pakub tulevik veel küllaga.


Muusika: Fool's Garden - Lemon Tree