Oberstdorf. HS 137.

Hetkel kaalun juba päriselt eraldi spordisektsiooni loomist, sest järgmised 9 päeva siin blogis tõenäoliselt midagi muud näha ei saagi. Ja mul on äärmiselt kahju nendest, kes siia võib-olla miskit targemat otsima on tulnud. Ma siiralt loodan, et elate selle pisikese hullustusperioodi üle ning peagi laskun ma tagasi vanale rajale. Aga nüüd see, millest ma tegelikult kirjutada soovisin...

Täna toimus turnee avalöök Oberstdorfi Schattenbergschanzel. Turneel on kasutusel pisut teistsugused reeglid. Kehtib nii-öelda knock off süsteem. See tähendab, et kvalifikatsioonis pannakse paika paarid (parima tulemuse saanud sportlane pannakse kokku halvimaga ehk viiekümnes koht esimesega, 49. koht teisega jne.), kes omavahel esimeses ringis koha eest kolmekümne parema seas võitlevad. Paremate punktidega võistleja saab edasi, kaotajale jääb vaid loota kohta viie lucky loseri seas. Teine round jätkub edasi vana rada pidi - kellel parem hüpe, sel paremad võimalused võita.

Tngimused ei olnud midagi ilusat. Kvalifikatsiooni ajal olnud sinisest taevast polnud järel miskit muud kui lauspilvisus ning taevast ojadena alla sajav vihm ning taganttuul, mis nii žüriile kui sportlastele pidevat peavalu valmistas. Lisaks kõigele muule ka veest nõretav laskumisrada, mis nii mõnelegi hüppajale saatuslikuks sai. Seda võib pidada üheks raskeimaks ning märjemaks võistluseks Oberstdorfi ajaloos. Ette tuli nii kergemaid kukkumisi kui ka žürii poolt väljakuulutatud restart, et võistlust kõigi võistlejate jaoks tingimuste poolest võrdsemaks muuta. Roundi väikseim hüpe oli 93,5 meetrit vanameister Michael Uhrmanni poolt ning pikim 125 meetrit, mille võib kirjutada austerlase Andreas Kofleri nimele.

Teises roundis üllatas šokeerivalt nelja hüppemäe turnee viiekordne võitja, taasnaasnud Janne Ahonen, kes hüppas päeva pikima kauguse - 137 meetrit. Tänu sellele distantsile ronis ta redelil üheksa kohta kõrgemale ning võitis kokkuvõttes hõbemedali. See oli tema karjääri 106. poodiumikoht. Minu päeva suurimaks päästjaks ning sealhulgas ka üllatajaks oli Andreas Kofler, kes Ahoneni eest oma 134 meetri pikkuse hüppega võidu ära napsas. Mul on üle mõistuse hea meel, et Kofi oma vormi nii heale tasemele suutnud viia ning võitis mäel, kus ta 2007. aastal üsna tõsiselt kukkus. Kolmandale kohale platseerus Thomas Morgenstern. Topfavoriidid Simon Ammann ja Gregor platseerusid vastavalt kohtadele viis ja üheksa. Ehk võib öelda, et Schlieri jaoks ei olnud see just vaimustav päev, kuid enese lohutuseks võin öelda, et Oberstdorf ei ole just paik, kus tal alati hästi läheb. Parim norralane oli Johan Remen Evensen tasavägiselt austerlase Martin Kochiga kümnendal, sakslane Pascal Podmer kaheteistkümnendal ning poolakas Adam Malysz kaheksandal kohal. Kokkuvõttes mahtus esikümnesse kuus austerlast. Võib väita, et nende treeneri, Alexander Pointneri jaoks oli täna väga hea päev.

Edasi viib turnee meid Garmisch-Partenkirchenisse. Kvalifikatsioon juba neljapäeval kell 14.30 meie aja järgi.