Inimesed on kummalised. Ütlevad asju, mida poleks vaja öelda. Tõmbavad vaiba jalge alt hetkedel, mil seda kõige vähem oodata oskaks ning teinekord suudavad üllatusest tummaks jätta. Käituvad teadud situatsioonidest ettearvamatul moel. Mõnikord purskavad naerma sellal, kui paslik oleks pigem vaikida. Kuid hoolimata sellest, et iga inimene on eriskummaline, meeldib meile end grupeerida, jättes tähelepanuta need teravad nurgad, mis meid teistest eristavad. Nii sageli lihvitakse need küljed maha ning poleeritakse halastamatult läikima, et ühiskonnaga ühte sulada. Nii väga tahame tõsta inimesi enese arvamuse järgi kastikestesse. Panna külge silte, mis mingis kindlas valguses särama löövad ning annavad sekunditega poolpõhjaliku ülevaate, millise inimesega tegemist on. Unustada värvid ning muunduda halliks massiks. Ja mina ei tunne, et ma olen hall mass. Ma tahan olla midagi enamat ning tunnen, et olen midagi enamat. Matan maha mõtte, et see võib olla pelgalt pettekujutelm. Ja kui see ka nii oleks, siis miks mitte muuta seda kõike reaalsuseks?
Mind paneb hämmastama tähelepanematus. Eks ole ikka mugavam mõnusalt oma kookonisse peitu pugeda ning hoolida vaid enese värvilisest maailmast, jättes kõik selle, mis ümber toimub, täiesti külma valgusesse. Eks meil kõigil ole savi, sest need asjad, mis kõigi teistega juhtuvad, meid ju ometi sõrmeotsagagi ei puuduta. Jäävad kuhugi kaugete kilomeetrite taha põrnitsevalt vahtima. Illusioone luua on meeldiv, kuid ka need ei pruugi igavesti kesta. Märgakem.
Sõrmeotsad kihelevad õrnalt jahedusest, kopse täidab värske krõbisev õhk. Suunan silmad hetkeks taeva poole ning sirutan välja käe. Musta käise pealt läigivad vastu valged ebemed.
Muusika: Editors - Push Your Head Towards The Air. Ma ei suuda jätkuvalt viia nägu ja häält kokku. Kõrv kuuleb üht ning mõistus mõtleb teist. Sobib meeleoluga kui valatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar