Theres a world we've never seen. Theres still hope between the dreams. The weight of it all could blow away with a breeze.

Täna tekkis mul küsimus selle koha pealt, et miks pillutakse nii sageli halastamatult kriitikat nende suunas, kes midagi teha julgevad? Kes ei löö ühiskonna seatud hinnangutele vastu astudes araks. Inimeste pihta, kes ei karda võtta riske ning tahavad endast anda pisut rohkem kui mõni keskmine inimtegelane. Kas asi peitub kadeduses, mis tundub viimasel ajal inimmeeles aina domineerivamaks muutumas, või on asi pelgalt selles, et teiste vigu on lihtsam välja tuua kui enda omi, mis tihtipeale jäävad märkamatuks? Ehk peaks need inimesed ülekohtuse kritiseerimise asemel oma urust välja pugema ning võtma eeskuju nendest, kes tahtmise ja proovimisega muudavad oma elu palju värvikamaks, ning lõpetama pori loopimise nende pihta, kes seda väärt ei ole.

Kell on kaheksa ja ma istun siin arvuti taga, seljas tibukollane xxxxllll suuruses isa riidekapist pihta pandud soe fliisjakk ja pidžaama, nina ees jäätisekauss, kõrvus kostumas just sellisteks puhkudeks valitud lemmiklaulud ning peas kummitamas mõte. Olenemata sellest, et teel üsna sageli hiigelrahnud veerevad ning kärusid kokku keeratakse, on tunne siiski üle mõistuse hea.

Ja täna taasavastasin enda jaoks youtube'is Viva Las Vegase Jan Uuspõllu erid. Ja sellega kaasnesid tohutud naerukrambid ja äratundmisrõõm. Eestlase huumor, ütleks selle peale.

Unicorn Kid. Tavaliselt, okei, õigem oleks öelda, et enamasti ma sellist Super Mario Theme Song'i meenutavaid heliüllitisi ei kuula, kuid see nimi paelus mu tähelepanu ning ma olin lausa sunnitud järele uurima, mida selline muusikaline koosseis küll loob. Ja selle peale ütleks ma küll sedasi: ULME.


Muusika: Jack Johnson - All At Once