Tegelikult pean ma südamelt ära rääkima. Mitte, et see oleks nüüd midagi ilmatult tähtsat või suurejoonelist. Ei, see on midagi nii lihtsat ja omamoodi tühist, kuid ometi kannan ma seda mõtet pikemat aega enesega kaasas. Kuid mis ma siin ikka jahun. Asjalood on järgmised: ma igatsen talve. Lausa hullupööra. Tean, et see kõlab hullumeelselt ning praegusel ajal lausa tontlikult, kuid selline olukord on paratamatu. Minu puhul. Vähemalt siis on ilm selline, nagu ta vastavalt aastaajale olema peaks. Ja see oli otsene vihje praegusele suvele, mis pigem meenutab vihmast varakevadet või hallitaevalist sügist. Suvele omasest lõõmavast päikesest, hullutavast soojusest ja rannailmadest ei saa juttugi teha. Ja kui praegu mõelda õhukeselt riietumisele...Nii naeruväärne kui see ka pole, ma isegi igatsen seda paksult riidesse mässimist. Nii, et külmus mitte kuskilt naha ligi ei pääse. See on omamoodi lõbus. Kuigi ma tean, et veebruaris räägin ma täpselt vastupidist juttu, kuid selline ma kord olen - igatsen asju absoluutselt valedel aegadel. Ja päikese käes sillerdavat paksu lund ja külma, mis põsed ja ninotsa punaseks näpistab, igatsen ka. Nostalgia uhab minust suurte lainetena üle.
Kaalun hetkel mingilt imeturult normaalse mõistuse omandamist. See tuleks mulle arvatavasti kasuks.
Ja siinkohal lõpetangi. Mul ei ole miskit targemat öelda, kuigi nii tahaksin. Tegelikult ei jõua ma enam ära oodata, mil me majja sisse kolime ning selle tarbeks mööblipoodi läheme. Ma tahan endale tugitooli, täpselt sellist, nagu ma enda mõtetes ette kujutan. Ja kuidas ma seal pimedatel talveõhtutel mõnusalt istun, mahe valgus ümber kumamas, teetassi kätte võtan ning mõne suurepärase raamatu saatel kvaliteetaega veedan. Idüll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar