Tegelikult on naljakas, kui tihti ma taban oma mõtteid ümber sinu nime tiirlemas. Nii kuradi tihti. Ja see on nii imelik, kuidas ma ikka oma elu sinuga mingil määral seostan. Sageli tuleb mõtteisse tulevik, täitumatud unistused ning liialt tihti kaotsi läinud minevik. Kuigi see valmistab rõõmu, jääb mõtetest järele lahtikistud haav, mis kõik ilusad mõtted musta kattevarjuga katab ning viimsegi värvilaigu tuhmiks muudab. Ja mulle üldse ei meeldi see tunne. Sa oled nagu võilill. Kaunistad küll enda kollase värvusega murulappe, kuid tegelikult oled vaid tühipaljas umbrohi, kellest ei ole võimalik lahti saada. Sellepärast ootangi hetke, mil ma sind oma peast lõplikult välja juurin. Jään küll igatsema, kuid ka sellest tundest on võimalik millalgi lahti saada. Nõuab vaid väärtuslikku aega, kuid sedapuhku olen ma valmis seda küllaga andma. Lihtne.
Täna laenasin esmakordselt ühte oma südamesse kasvanud raamatut. Ja siis tuli sisse selline imelik kahjutunne. Nagu tahaks sellest raamatust kümne küünega kinni hoida ning mitte kellelelegi anda. Ma olen nii harjunud mõttega, et ainult mina loen seda raamatut ning see kuulub minu käte vahele. Mul vist mingi imelik kiiks. Või on tegemist pelgalt kitsidusega (ma ei ole ju tavaliselt selline!). Või on asi lihtsalt tavapärasuse lõhkumisega. Ei tea minagi, kuid ei suuda oodata, mil see teos taas minu kapinurgale maandub ning mind ootama jääb.
Iga päevaga, mil päike end õelalt paksu ja halli pilvekihi taga peidab, mõistan, et Eesti suvi pole ikka miskit muud kui kolm kuud si*ta suusailma. Tegelikult peaks ju nii olema, et kui on mõnus põhjamaiselt karge talv, peaks vastutasuks olema kuum ja päikseline suvi. Ja sinna see vanarahva tarkus jääbki, pelgalt ütluseks. Ma nii igatsen sooja, tegelikkuses kuuma, päikest. Ilgelt masendav on päev päevalt näha ilmateadetes muu maailma kolme päeva ilmaennustust, kui vastu vahivad kraadid vahemikus 20-40. Ja siin peame me leppima keskmiselt kümne kraadi soojaga. Mõnel paremal päeval lisandub paar soojemat kraadigi, õnnelik juhus ütleks. Ma hakkan varsti soojust anuma juba. Seriously.
Tegelikult mõtlesin ma selle peale, et peaks viimaks kapinurgast oma Zenit fotoka välja võtma ning proovima sellega pilte teha. Kunagi oli isa mul päris kõva pildimees, ilmutas koguni ise pilte ning neid võib praegugi sahtlipõhjades tuhnides leida. Ja tegelikult on fotograafia niivõrd lahe ning olen nii tihti sellega tegelemise peale mõelnud, kuid siis tuleb jällegi takistuseks sobiva atribuutika omamine. Ja tegelikult oleks sellise old-school fotokaga pildistamine päris vahva ettevõtmine, kuigi jah, ise ilmutamine jääks sel korral ära, kuid lõpptulemust oleks sellegipoolest vahva näha.
Tegelikult tunnen end mingil määral vabana. Tunnen, et olen saanud lõplikult vabaks nendest ahelatest, mis mind kinni hoidsid. Ja ma vaikselt juba loen päevi. Ma ei jaksa seda enam ära oodatagi, et mu elu samm sammu haaval taas tervikuks muutuks. Ja siis on kõik jälle üheks pikaks perioodiks hästi. Väga hästi lausa.
Ja tahaksin postitada siia ühe pisikese teadaande. Kui kellelgi on kunagi raskusi mulle kingituse tegemisega, siis alati võib mulle kinkida raamatupoe kinkekaarte. See oleks minu arvates kõige vahvam kingitus üldse, mida keegi mulle kunagi teha saaks. Täiuslik.
He gets to keep you for a month or two. And I don't know if I can handle this, the thought of being without you.
Ja päeva laul ka. The Audition - Los Angeles.
Think pink! Päikest, xo.
A.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar