Go all the way.

Just lõpetasin kanal 2 pealt "A lot like love'i" vaatamise. Taaskord. Ja see on nii naljakas, kuidas üks film võib sedaviisi mõjuda, olenemata faktist, et ma olen seda keskmiselt juba miljon korda vaadanud. Ja nii uskumatu, kui see ka pole - mul ei saa sellest vist iial kõrini. Tegemist on filmiga, mis jääb ning mis ei tekita kunagi tahtmist seda vahele jätta, kui see telekaekraanile satub. Mitte kunagi. See tekitab alati sisse selle samasuguse tuttava sooja tunde, mis selle vaatamisega kaasneb. Ja iga jumala kord. Ning alati valitseb minus selline totaalne aww-efekt, kui ekraanil lõputiitrid hetkeks jooksma hakkavad. Ja tegelikult on see nii tore, et siin maailmas on olemas täpselt selline totaalselt roosasse mulli mähitud armas film, mis juhib tõelise elu radadelt eksiteele, ja näitab, kui ilus ja tore võib mõni asi olla. Ja sellised eksirännakud mulle meeldivad. Maailm on sedasi hetkega palju rõõmsavärvilisem ja ilusam paik. Vähemalt näiliselt. Ja just selle pärast see linateos mulle niivõrd palju meeldibki. Ja kui lisada kõigele ilusale Ashton Kutcheri übernunnu olek, siis muutub asi veelgi vahvamaks.

2 kommentaari:

Gerda ütles ...

Ma ütleksin täpselt samad sõnad selle filmi kohta! See on nii übernunnu ja samas nii naljakas. :)

Ja oiii kui mõni mees tuleks minu uksetaha ja mängiks kitarri või mingit muud toredat instrumenti ja laulaks mõnda ilusat laulu, siis mina küll sulaks hetkega, ausalt. :D

Anne-Maria ütles ...

Jaa. Nii ongi. :)

Ma sulaks ka ja ei suudaks mitte mingil ei öelda. Ja ta isegi ei laulnud koledalt, täitsa vahva hääl Ashtonil. :)