You took me out of the wilderness. Just like a diamond, you were shining bright, through the night and let me stay in your arms to rest.
Piisab vaid mõttest sinule ja süda hakkab automaatselt kiiremini lööma. Justkui oleks tegemist mingi nupuga, mis aktiveerib liblikad mu kõhus ja lööb mu silmad särama. Damn I love this feeling!
Mida ma tegema peaks? Ootan õiget sündmust ja kui sellega asi selgeks ei saa, siis jätan asja lõpuks oma selja taha. Lõplikult.
Aga hetkel on kõik maru hästi ja enesetunne on ekstreemselt hea.
Eile öösel, kui ma järjekordselt muusikat kuulasin, jõudsin lõpuks jälle ühe loo juurde, mida ma kokkuvõttes oma kümme korda järjest kuulasin. Te teate seda lugu, olen sellest varemgi rääkinud. Jah...jälle see Panacea - Found a lover, see igivana lugu, millega on nii palju asju seotud. Pisut nostalgiline tunne tekkis. Ma lihtsalt hakkasin naerma. Mitte küll kõva häälega, aga see oli selline vaikne, kuid kuradi hea ja mõnus kihistamine. Kõik need vanad mälestused ja unistused tulid meelde ning vahepeal tekkis selline tunne, et hammustaks kasvõi tekki, et oma headmeelt pisut taltsutada. Seda tunnet ei anna lihtsalt kirjeldada, mis selle laulu kuulamisega kaasneb. Soovin, et te saaksite ennast minu olukorda panna, õigem oleks vist öelda, et minu kehasse, sest see oleks ainuke võimalus kõike täpselt kirjeldada. Ei leia õigeid sõnu.
Kui ma sain teada, et Panacea tuleb ühe überlaheda ürituse käigus juba teist korda Eestisse, siis valdas mind khm, kerge kadedustunne, et mina juba 18 ei ole. Tahan ka.
Ja ma nii kuradi palju ootan talve.
It makes my heart so full of joy. You show me heaven that special way. Winter nights.
millegi pärast meeldib.
2 kommentaari:
Su postitusi on täiega hea lugeda. :)
Topeltaww. Aitäh!:)
Postita kommentaar