Hero.

Ma ei jõua enam esimese veerandi lõppu ära oodata, sest ma olen nii vaimselt kui ka füüsiliselt omadega täitsa läbi. Jõud saab lihtsalt otsa ning ma ei saa sellele midagi parata. Päevad läbi ainult õpi ning jääb mulje, et mul puudub täielikult isiklik elu, mis ei ole mitte mingil moel kooliga seotud.
Tuleb tunnistada, et pisike uinak peale kooli jääb vaid kättesaamatuks unistuseks, unenägude nägemisest rääkimata. Aeg võiks pisut kiiremini minna, vähemalt sel nädalal.

Kas ma olen ainuke, kelle arust on ängistav istuda koolipingis ning näha aknast, kuidas õues on meeletult ilus sügisilm ja eriti vastikuks teeb selle teadmine, et ma ei pääse siit piinapingist lähema aja jooksul mitte kuskile?
Igatahes, ma vihkan seda, et nädalavahetustel õnnistatakse meid paduvihmaga, kuid koolinädala alguses hakkab päike pilve tagant välja piiluma.

Totaalne sasipundar, mille harutamiseks pean ma endale kõvasti aega varuma. Ehk ühel heal päeval saan endas selgusele.

It's 4am and I can't sleep. His love is all that I can see. Memories made in the coldest winter. If spring could take the snow away. It melt away all of our mistakes. Goodbye my friend, will I ever love again?

3 kommentaari:

Merit ütles ...

no täpselt !

mihkel ütles ...

nuuuuuub,minu nurk ei paista;D

Anne-Maria ütles ...

Deem, anna andeks, mikuke. Pea laiali otsas... aga järgmisega teen tasa!