I look at you, you bite you tongue. You don't know who I am or where I come from, but in my mind I'm close to you.

Olete te kunagi mõnda asja niivõrd palju vihanud, et lausa valus hakkab? Võin vist mainida, et nüüd kuulun mina ka nende inimeste hulka, kes sellist asja on enda sees tundnud.

Talv võiks juba tulla. Tahan, et õues ringi jalutades minu talla all pehme valge vatt krõbiseks ning mõnusalt karge õhk minu kopsudesse tungiks ning minu nina pisut punaseks muudaks. Ma tahan inimesi näha täpselt nii nagu nad talvel on - paksult riidesse topitud nagu totud kubujussid. Tahan näha nende nägusid ning olekut, kui nad poeuksest sisse astuvad, kindad käest ära võtavad ning neid teatud grimasse teevad. Kõik on minu peas olemas, täpselt see pilt on minu silme ees.
Veel tahan õhtupimeduses linnas ringi jalutada ning samal ajal kui teatud tähendusega laulud minu kõrvus kõlavad vanu aegu meenutada. Tahan näha suurt kaunistatud kuuske keset linna enda ilu igast küljest näitamas. Tahan jõululaule kuulates enda sees tunda seda jõulutunnet. Tahan detsembrikuu viimast päeva, mille muutumisel uueks aastaks kõigile head uut saaksin soovida ning korrata kõike seda head, mis eelmisel aastalgi ning oma kallistustenormi lakke viia. Ma tahaks nii palju, kuid ootama peab. Kõigest ootama.

Mika nurgakesse nii palju, et nagu eile selgus, tema on üks nendest inimestest, kes suudab mind alati naerma ajada ning ta oskab ka leida võimalusi ning tuua välja asju, mis mind end erilisena tundma panevad.

Tegelikult mind huvitab, kes minu kirjutisi siin ka loevad. Kuna siin on olemas kommenteerimisvõimalus, siis võiksite endast mingil viisil märku anda ning mina saaksin mingisugusegi ülevaate.
Aitäh.