Turn off the lights and she shines just like a star.Vahel mulle tundub, et kõik, mis on olnud ja tulemas, ei oma mitte mingit tähtsust. Iga päevaga muutub aina selgemaks asjaolu, et ei ole halba ilma heata.
Miks me mäletame ainult häid asju? On ju endalgi kogemusi, kus istutakse kõik koos ja räägitakse asjadest, mida on minevikus korda saadetud. Meenutatakse ühiseid pidusid, vussi läinud suhteid, laagreid või kasvõi seda, kuidas ühel suvel rannas nalja sai. Enamjaolt on asi just nii, et kunagi ei juhtu seejuures suust välja tulema mälestustega seoses halbu asju, see kõik küll pesitseb inimeste ajusopis, aga sel keelatakse alateadlikult välja tulla. Ei räägita sellest, kuidas mõni kukkumine nutma pani või kuidas palju aastaid tagasi olnud suhe lörri läks ja et sellest üle saamine pani mitmeid öid patja nutma. Pigem meenutatakse seda, kui totter see kukkumine oli või kui head ajad suhtega kaasnesid. Ehk on nii tõesti kergem. Kuid võib-olla on asi selles, et aja möödudes ei tundu enam kõik nii hulluna, kui tollal tundus. Vaadatakse kõike positiivsest küljest, tihtipeale naerdaksegi nende asjade üle, mis nüüd tunduvad nii kuradi tobedad. Tahan vist oma jutuga jõuda välja selleni, et miks ei vaadata asju kohe erinevate vaatenurkade alt, vaid kohe suundutakse selle kõige hullema juurde. Juhtunu tembeldatakse automaatselt sinna kõige-hullemate-asjade-kategooriasse. Arvan, et ei peaks võtma asjast kohe kõige hullemat ning seeläbi tundma kurbust, vaid tuleks mõelda, kuidas sellest kõigest kasu saada ning mida saab sellest õppida. See kõik muudab inimest tugevamaks, targemaks, kogenumaks.
Miks on nii, et kurbusest annab alati rohkem kirjutada kui õnnest? Kui ma tunneksin ennast kurvana, suudaksin ma siiasamma kirjutada maha pika romaani, miks ma olen kurb, mida ma tunnen, kes on süüdi ja nii edasi. Kuid õnne puhul ma seda ei oskaks. Saaksin kirjutada lihtsalt, et ma olen õnnelik, kuigi igasuguseid utoopilisi mõtteid õnnelikkusest saab samuti kirja panna. Äkki ei ole olemas õnne kirjutamiseks nii palju sõnu, et seda kirjeldada? See tundub ju kuidagi keeruline. Kuigi siinkohal peab tunnistama, et inimesed on erinevad. Mõni arvab äkki just vastupidist. Kes teab, kes teab.
Mul on tunded, mida ma ei tohiks tunda. Mul on mõtted, mida ma ei tohiks mõelda. Mul on unenäod, mida ma ei tohiks näha. Esimest korda toimub minu sees midagi sellist, midagi uskumatut. Midagi, mida ei tohiks...
Tahan omale Lacoste papusiiiiiiidddd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar