It's you, and me. Moving at the speed of light into eternity. Feel the melody and the rhythm of the music around you.It's like I waited my whole life for this one night. Its gonna be me you and the dance floor cuz we only got one night. Double your pleasure. Double you fun. And dance forever ever ever...
Ma tunnen ennast kuidagi imelikult, jah, järjekordselt. Millegi pärast ma ei tunne end enam äragi. Ei taha välismaailmaga kontakteeruda. Hetkel on vist tõepoolest suurimaks sooviks olla omaette oma toas, oma voodis ja seal lihtsalt päev otsa lebada. Tundub üsna mõttetu tegevus? Oleneb, millisest vaatenurgast seda vaadata. Võib-olla on kogu sellel tuimal olekul mingi põhjus. Usun, et mu keha ja hing tahab sellest lõppematust segadusest ja aina juurde tekkivatest küsimustest, millele ma enamjaolt vastust ei leia, lahti saada. Tahab selle kõik lõpetada, et ma saaksin uuesti alata ja ennast taaskord leida. Küllap varsti ma selle saavutan ja kui see tõesti juhtub tänu pikkadele voodis veedetud tundidele, mil saan kõik muu unustada ja ainult endale mõelda, siis juhtugu see nii.
Kui keegi minult praegu küsiks, mida ma tahan saavutada, kuhu ma tahan jõuda, mida ma tunnen, jääksin vastuse võlgu. Kõik minus on lootusetult segamini. Ma ei tea, mida ma tahan või mida ma tunnen. Kõik tegevused, otsused on seatud suure küsimärgi alla ning aina kahtlen. Ma ei olnud varem selline. Teadsin, mida ma tahan ning seadsin selle oma eesmärgiks, mida ma saavutada soovisin. Nüüd on need eesmärgid, mis kunagi endale sihiks said võetud, kadunud. Justkui kustukummiga minu kujutletavast eesmärkide lehest lõplikult maha nühitud. Läinud, kõik. Eks kõiges on süüdi sündmused, mis tegelikult teevad mind ainult tugevamaks.
Jah, ma tean, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Siiamaani pole mind miski maha tapnud ehk on mulgi lootust endas lõpuks selgusele jõuda. Pean kõikidele katsumustele sirge seljaga vastu astuma. Ma tahan olla jälle enda parim sõber, kes teab, mille poole pürgida, mitte iseenda suurim vaenlane, kes endalegi teadmata teeb kõik selleks, et mind maatasa teha. Aga siiski, kunagi ma jõuan selleni. Millalgi...
Ja pealegi, kui poleks halbu hetki, ei saakski me aru, millal me oleme õnnelikud. Pole halba ilma heata.
Kogu see krempel on lõppematu seikluste rada. Uusi kogemusi, mõtteid, hetki ja tundeid pole kunagi liiga palju ning ma tahan kõigest osa saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar