Hingepõhi täis on kriimusid.Hellõu.
Kui aus olla, siis viimase nädala jooksul on toimunud rohkem, kui terve juuni jooksul. Ma mõtlen selle all seda, et terve selle aja jooksul ei ole me nii palju koos olnudki. Üritused ja asjaolud on nii osavalt paika loksunud, et lihtsalt oleme kõik jällegi ühte kohta kokku sattunud ja kvaliteetaega - ja mälestusi omandanud.
Kahjuks ei suuda hetkel tuumaväsimuse pärast meenutada, millal oli esimene õhtu, kui me Maiky juures tsillisime. Te ei oska ära arvatagi, kuidas ma seda ootasin. Eelmisel aastal olid just need päevad, mil Maiky juures olime, need kõige paremad. Verandal grillimine, pehmel murul vedelemine, vesipiip, sõbrad, naer, maasikate söömine - kokku tuleb sellest midagi unustamatut. Selliste hetkede pärast tasubki elada. Igatahes, niiviisi me siis olimegi mitu õhtut järjest seal, omandasime midagi head. Tõesti, ma veedaks terve oma suve niimoodi. Jumalik!
Oeh, ühel õhtul, kui Maiky juurest ära tulin, juhtus üks päris korralik õhulend - luud, kondid jäid terveks, õnneks, aga kõik kohad valutavad siiski. Kord rohkem, kord vähem. Kes teavad, need teavad. Ei taha meenutada, rääkida sellest rohkem.
Reedel pidas Karin Koolirannas oma sünnipäeva. Algus oli päris võimas. Mõne Cooleri saatel sai nautida suurepärast äikesešhow'd. See oli ikka päris korralik. Sähvatas igast ilmakaarest ning ega müristaminegi sellele alla ei jäänud. Vahepeal lõi seest ikka päris kõhedaks. Anyway, hiljem läks ilm suurepäraseks - vihmast ega piksest polnud jälgegi, just nagu polekski midagi olnud. Järele jäid ainult märjad toolid ja laud. Järjekordselt oli sünnipäev suurepärane, nagu eelmisel aastalgi. Naerda sai meeletult, seltskond oli nii hea. Kes käis kummipaadiga nii-öelda Avamerel (Pühajärvel) sõitmas, kes hüppas üle lõkke või kes lihtsalt rääkis nalja. Pean ära mainima, kui ilus oli seal järve ääres istuda, võite pildilt isegi seda märgata. Aga hämmastav oli see, et rääkisime osade sõpsudega, kellega varem pole nii hästi läbi saanud, asjadest, mida ma ei arvanud, et neile räägiks. Õhtu oli üleüldse üllatusi täis. Kõige eredamalt jäi siiski meelde hommikune telgiseiklus, kui Jako tuli südamest naerdes meie telki ja ei mõelnudki lõpetada. Ta oli lasknud teised telgid kokku, muidugi oli ta enda üle maru uhke. ;D Seejärel lisandus meiega veel Taavi ja nii saigi nali jätkuda. Topiti kondoome vaiade otsa ja mõeldi niisama vasakule. Tegelikult oleme üldse nii normaalsed, et ei suuda isegi seda uskuda. Kuigi ma ei saanud mitte ühtegi tundi telgis magada, oli siiski tore. Hommikul oli suhteliselt ränk olla, päevast rääkimata. Oeh, super oli!
Uskumatu, kuidas ma sind igatsen. Ei tohiks, ei peaks, aga siiski. Igatsen aegu, mil mul oli nii hea olla. Hing ja süda olid terved. Aah, ma ei oska sellest midagi enam arvata. Kui mõelda laupäevasele jutuajamisele Anniga, kui istusime kuskil pärapõrgus keset asfalt-teed, siis tõesti, mul on kõik täiesti segamini. Ma ei tea enam, mida ma tunnen, kelle või mille vastu ma midagi tunnen või kas üldse tunnen. Mõistuse vaheaeg, ma ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar